Lugeja: vanaemale öeldi jaanuaris, et ta hakkaks suremiseks valmistuma ja ta võib iga hetk me hulgast lahkuda, aga mina ei tohi talle küllagi minna
Nimelt ütles arst mu aastakümneid haige südamega elanud vanaemale jaanuarikuus, et ta hakkaks vaikselt suremiseks valmistuma ja ta võib iga hetk me hulgast lahkuda, aga mina ei tohi talle küllagi minna.
Jah, ma võiksin reegleid rikkuda ja teda siiski vaatama minna, temaga aega veeta, aga ma ei andestaks endale iial, kui ta seetõttu võiks koroonaviirusesse nakatuda ja varem surra. Lisaks minule on tal ju veel kaks täiskasvanud last ja rohkelt lapselapsi, kes väärivad, et nad saavad võimalikult kaua oma kalli inimesega aega veeta, kui see ühel hetkel peaks taas võimalik olema.
Ma ei kirjuta seda, et kedagi süüdistada, vaid pigem selleks, et äkki siis mõistavad need, kes juba vaikselt hakkavad lõdvemalt reegleid võtma, et natukene pingutamist võib mõne inimese jaoks tähendada lähedastega veedetud aega, mida on niigi vähe alles jäänud.
Rääkisin täna vanaemaga telefonitsi ja kui ta ütles, et on valmis lahkuma ja et ta ei mõista, miks ta ikka veel elus on, siis ütlesin talle, et ta pingutaks ikka veel, sest ma tahan teda veel elusana näha. See oleks väga kurb viis, kuidas kaotada endale niivõrd lähedane ja kallis inimene. Me oleme aastaid juba teadnud, et ta on haige ja iga päev võib olla viimane, aga ma ei ole teda nii kaua juba näinud ja see teeb haiget.
Ma väga loodan, et ta jaksab veel natukene elada, natukene positiivne püsida, sest kuigi ta ütles, et mida me temaga ikka kohtume ja vaadake hoopis pilte, siis selles ju muidugi ei piisa.
Olge hoitud ja hoolige oma lähedastest!
