1. “Oli jah ebameeldiv see rahvastepall. Seda võisid nautida ainult tugevamad, kes siis mõnuga virutasid palli teiste mängijate pihta, kes hirmuga platsil lidusid, sest teadsid, et kinni nii tugevat palli nagunii ei püüa.”

2. “Oligi nii, et mida kõvemini lõid, seda kõvem mees olid. Kaptenid valisid oma meeskonda liikmeid alates tugevamatest mängijatest. Väljakul kõik lidusid elu eest. Oli ka väga valusaid löömisi. Lumehelbekestega pole siin tegu — milleks peab teisele füüsiliselt haiget tegema? Seda see mäng ju oli.”

3. “See oli kõige populaarsem mäng nii tunnis kui pärast tunde, kusjuures mängisid poisid ja tüdrukud koos. Eksiarvamuse ära hoidmiseks, et poisina meeldis hirmsasti tüdrukuid klobida, pean märkima, et ise olen naine. Ei mäleta mingit hirmu ega eluohtlikke vigastusi. Füüsiliselt saamatumad langesid tavaliselt ruttu välja ja keegi neid väljakul ei piinanud. Mängiti võrkpalli, mitte topispalliga ja äärmisel juhul võis sõrme tagurpidi lüüa. Aga elamine on üldse üks väga ohtlik asi.”

4. “Selle mängu üks eesmärk ongi vastase elavjõu kahjustamine. Meil asendati see korvpalliga. Kaua sa ikka lapsi haiglasse vead?”

5. “Rahvastepall pole milleski süüdi, üldiselt on see koolides kehalise tundide populaarseim tegevus. Kui aga algab meelega jõuline haiget tegemine, peab sekkuma õpetaja.”

6. “Õblukese tüdrukuna kartsin ka seda mängu kooli ajal. Meil just poisid sihtisid meelega tüdrukuid ja jõud oli neil suurem. Sain nii mõnigi kord valusasti haiget. Kas see peaks olema mängu mõte, et haiget teha?”

7. “Mäng, mille põhiprintsiibiks on “vali endast nõrgem ja viruta talle palliga nii kõvasti, et ta kinni püüda ei suudaks”, peaks ammu olema möödanik.”

8. “Tõesti on tänapäeval ka rahvastepall koolis? Täiskasvanud ei saa spordiplatsil kokku seesugusteks “mängudeks”. Nõrgemate füüsilise tagumise asemel oleks arukam mõte treenida kõiki tugevamaks. Seal hakkas mingil hetkel, mingis vanuses jõhker tahumine. See rikkus lihtsalt kogu meeleolu ja motivatsiooni ka ülejäänud koolipäevaks. Kõik ei pea olema jõumehed.”

9. “Kes seda nõmedat mängu kaitsevad ja arvavad, et sellest ongi kasu “eluliste” oskuste arendamisel, kas te ei arva, et siis võiks ju juba originaalis mängida. Nimelt, mäng on pärit Aafrikast ning džunglirahvas mängis seda kividega ning eesmärgiks oli vastase meekonda vigastada. Keegi misjonär juhtus pealt vaatama ja tõi “väärt” mängu veidi modifitseeritud kujul Euroopasse. Mina küll ei kujuta ette, et tsiviliseeritud ühiskond vajab oskusi, mida kasvatatakse ürginimese tasemel jahikunste valdama pidavatesse metslastesse.”

10. “Prillikandjana peaksin ütlema, et kõik sportmängud ära keelata, sest koolipõlvest mäletan mitmeid prillide purunemise, kuid rahvastepalli suurim häda oligi ebavõrdsus, sest klassides oli istuma jäänuid, kes siis mõnuga pommitasid nõrgemaid. Reegleid tuleks täiendada, mitte mänge keelata.”

11. “Olin ka omal ajal pigem nõrgemate seas, ja pelgasin rahvastepalli. Seda kuniks pooljuhuslikult ühe tugevaima tüdruku palli kinni püüdsin. Peale seda sain aru, et selle mängu konks ongi selles, et ei tohi karta ja peab oskama õigesti palli püüda. Muidugi ei tohiks keegi palli meeletu jõuga visata, vaid ikka normaalselt. Meie klassis olid õnneks kõik head tüdrukud ja poistega koos me ei mänginud, ehk kõigil oli võimalus. Leian, et kui õpetaja selgitab mängu ära ja lapsed on mõistlikud, siis on see väga hea mäng, mida mängida.”

12. “Just palli kinnipüüdmine suurendas kõvasti minu enesekindlust. Kui keegi on palliga oimetuks visatud, siis on see kivi õpetaja kapsaaeda. Meil oli kindel reegel, et pähe ja allapoole vööd sihtida ei tohi. Kes eksis, läks kohe välja. Teadmine, et pommviset on valutum püüda, kui sellega pihta saada, tuli peale esimest püüdmist.”

13. “Olen keelamise poolt. Mulle, 9aastasele tüdrukule, virutas mängu ajal neli aastat vanem poiss täiest jõust palliga vastu nägu. See mäng kehastas täpselt nõukaaja sõjalise kasvatuse mentaliteeti, kus valitses aiinult jõud ja vägivald. Üks mu sõber sai kehalise kasvatuse tunnist eluaegse vigastuse ja õpetaja käskis öelda, et vigastus tekkis vahetunnis.”

14. “Ma nõustun ainult sellega, et poisse ja tüdrukuid ei tohi mingil juhul kokku rahvastepalli mängima panna. Mäletan oma kooli ajast kui mõni kord koos mängisime tüdrukutega. Tüdrukud hiilisid mööda joone äärt ja poisid mängisid. Nüüd tüdrukuga palli mängides tuli see jutuks ja tema ütles ka, et pole lõbus poistega rahvastepalli mängida.”

15. “Meil käis asi nii, et kõigepealt kõksiti tüdrukud ja nõrgukesed välja. Niimoodi õrnalt, kahe käega palli visates ja kui alles jäid tugevad, läks alles lahinguks. Parim mäng lapsepõlvest.”

16. “Mul on sellest mängust ainult head mälestused, palliga pihta saamine käis ju asja juurde ja ei tulnud pähegi, et see võib kellelegi haiget teha. Kooliaja parim mäng üldse, jalgpall mängides sain paar korda palliga näkku, aga ei mäleta, et sellest “lumehelbe” traumat oleks tekkinud.”

17. “Ma arvan, et seda mängu ei tuleks kindlasti ära keelata. Omal ajal mängisime seda päris palju just koolitunnis. Väga suur roll on õpetajal. Alati tegi ta enam-vähem võrdsed meeskonnad sellel ajal olid poisid ja tüdrukud koos kehalise tunnis). Kaptenid määras ka õpetaja. Vahel pandi ka tüdrukud kapteniteks. Mäng oli lõbus. Ka tugevamad said palliga piki pead ja polnud hullu midagi.”