"Mees plaanis naistepäeva puhul mu linnast välja viia ja palus ämmal lapsi hoida, aga too hüppas viimasel hetkel koroonaviiruse hirmu tõttu alt."
Reede lõuna paiku teatas mu mees, et paki nüüd terveks nädalavahetuseks vajaminevad asjad kokku, sest me lähme naistepäeva puhul kodust ära. Kui küsisin, kuhu lapsed siis jäävad, teatas ta rõõmsalt, et tema ema pidavat neid kuni pühapäeva õhtuni hoidma ja nii saame meie üle pika aja nädalavahetust täitsa kahekesi nautida.
Võite nüüd ise ette kujutada, kui elevil ma olin. Me pole tõesti mitu aastat saanud üle ühe päeva kahekesi koos olla nii, et lapsi ei oleks. Ma armastan oma pisikesi väga, aga olen alati soovinud ka oma suhet prioriteediks seada ning nüüd oli meil selleks ideaalne võimalus.
Aga kui mees kella viie paiku töölt koju tuli, oli ta nina norgus ja ta ütles, et me vist ei saagi minna. Nimelt oli tema ema talle paar tundi tagasi teatanud, et kardab lastelt koroonaviiruse saada, sest äkki nad on sellesse lasteaias nakatunud ja tema vana inimene ei elaks seda ju üle.
Mees oli küll üritanud teda veenda, aga ta oleks rääkinud nagu seinaga. Andis siis endast parima, et leida uus lapsehoidja, aga igale inimesele ju ka oma lapsi ei usalda ning mul paraku vanemad juba ammu surnud.
Lootsime viimase hetkeni, et kuskilt tuleb mingi lahendus, aga lõpuks veetsimegi terve nädalavahetuse kodus. Polnud meil kuhugi lapsi hoida anda ja neid kaasa võtta ka ei saanud...
See paanika on täiesti üle käte läinud. Inimesed, tulge mõistusele!
Lugejad, kas ja kuidas teie elukorraldus on koroonaviiruse ohu tõttu muutunud?
