“Võtan lühidalt oma probleemi kokku — minu kallimal on aastaid olnud parim sõbranna. Jah, naissoost. Kui teistel meestel on parimateks sõpradeks mehed, siis minu omal on naine. Suhte alguses ei osanud ma sellest eriti midagi arvata, tundus normaalne, meie eraelu ei rikkunud. Kui koos väljas käisime, tundus ka teine täitsa okei.

Aga nüüd, viimased paar kuud, on asi ikka imelik olnud. Ta kutsub mu meest pooltel õhtutel enda poole, et niisama filmi vaadata või oma halbade suhete üle kurta. Minu meelest see ei ole eriti normaalne. Olgu, jah, nad saavad imeliselt hästi läbi, aga ikkagi imelik. Selliseid asju kurdetakse ju pigem sõbrannadele. Mitte meessoost sõpradele.

Ütlesin mehele ka, et minu meelest on see olukord vähe imelik, et kas ta ei saaks öelda oma sõbrannale, et too tõmbaks veidi tagasi ja laseks meil ikkagi rohkem omavahel aega veeta. Mees ärritus päris kõvasti ja ütles, et mina peaksin tagasi tõmbama, et Kairil* on praegu väga rasked ajad ja minul ei ole õigust öelda, kellega kui palju ta koos aega veetma peaks.

Selle peale läksin ma jah veidi liiga emotsionaalseks ja teatasin, et eks ma tean jah, kuidas see filmi vaatamine ja murede üle kurtmine käib, et raudselt ta petab mind…

Läksin võib-olla natuke üle piiri, aga see ei ole normaalne, et mees oma naissoost sõbraga veedab aega isegi rohkem kui minuga. Minu meelest on see adekvaatne põhjus, et ta maha jätta. Mehe arvates aga naeruväärne, sest nende vahel ei ole ju midagi."

*Nimi muudetud.

Mis nõu sellele naisele anda?