Kui tahaks selles meeletus infomüras kuidagigi mõistlikku meelt säilitada, tulebki vahepeal tähelepanu mujale suunata. Jalutada, sportida, lugeda jne.

Eelmisel reedel oli Pärnu Keskraamatukogus tõeliselt vahva. Nimelt pole ma nii palju rahvast selles majas korraga näinudki. Ilmselt varusid paljud lugemismaterjali pere noorematelegi, sest siis oli juba teada, et lapsed jäävad esmaspäevast koduõppele. Eks toimisime meiegi nõnda, koju tõime kahele lapsele kokku üheksa raamatut ning mulle ja abikaasale kokku kaheksa teost.

Mida mina siis sellest olukorrast enda jaoks olen teadvustanud? Jah, mis seal salata, vahepeal oligi minu lugemishuvi raugenud, tänu antud olukorrale (jah, siiralt mõtlen tänu, mitte tõttu), olen taasavastanud raamatute „neelamise“ mõnu. Ilmselt on selliseid veelgi.

Praegusel ajal kõnetavad mind ennekõike enesehariduslikud raamatud, alustades hinge arengust, lõpetades rahanduslike käsiraamatutega. Kaks viimast kõnelesid edukusest ning mõtete suunamisest, enesedistsipliini olulisusest jne. Need teosed pakuvad mulle professionaalset pinget, olen hetkel kogumas Hooandja platvormil raamatu „Kõige magusam vili“ II osa „Põimunud hinged“ väljaandmiseks toetust. Kas ma olen suutnud need eneseabiõpikud enda kasuks ka päriselt tööle panna, seda tahakski nüüd näha.

Küll aga võin kindlalt tõdeda, et vaimu olen saanud nende kuue päevaga päris kenasti kosutada, ja on võimalik ka kohatises hulluses mõistus säilitada.

Metsas jalutamine, lugemine ning veidi rahulikumas tempos kulgemine — selle eest olen väga-väga tänulik. Ei ole halba ilma heata. Kui vaid oskaks selle olukorra lõppedes samas tempos jätkata.