Mina olen ainus inimene, kes meie leibkonnast tööl käib. Minu naine on kodus, hoolitseb laste ja majapidamise eest. Aga ta näägutab mu kallal igal nädalavahetusel, et mina teda kodu koristamisega üldse ei aita ja iga jumala pühapäev on meil koristamise päev. Ma isegi ei mäleta, millal oli viimane pühapäev, kui me ei koristanud.

Ja ütlen ausalt: sel pühapäeval viskas mul kopa ette küll. Ei viitsi lihtsalt iga nädalavahetus koristada ja rahmeldada, et siis esmaspäeval taas tööle minna ja kõik hakkab taas pihta.

Ma olen niigi mõistev olnud, ei hõõru talle nina alla, et ainult tema peab koristama, vaid nii mina kui ka lapsed aitame teda selles, et koduperenaise elu talle rutiinseks ei muutuks.

Aga nüüd, kui julgesin sel pühapäeval öelda, et vot täna me ei korista, läks selline vaidlus lahti. Eks mul oli parasjagu palju trotsi ka sees, alla ei tahtnud ka anda ning nii hääled aina tõusid. Isegi lapsed ärkasid ühel hetkel üles.

Ja tüli tipphetk oli see, kui mu tütar oli just pidžaamas elutuppa astunud, unised silmad peas ja naine mulle näkku pahvatas: “Võta teatavaks, et kui sa mu maha jätad, siis ma räägin kõik su saladused maailmale välja ja sa tead küll, millest ma räägin!”

Noh, olgem ausad, igal inimesel on saladusi. Ükski neist pole päris selline, et viiks mu vangi või oleks nii tohutult suur, aga tegemist on siiski asjadega, mida ma ei tahaks, et maailm teaks. Naisele olen neid asju usaldanud, sest need puudutavad osalt teda ja tema elu ka. Aga mõned neist puudutavad ka mu minevikku ja on asjad, mida ma ei tahaks, et mu lapsedki avastaksid.

Peale seda naise emotsionaalset avaldust olin ausalt öeldes šokeeritud. Kuidas ma saan teda nüüd usaldada? Jah, me rääkisime omavahel asjad ära, aga ma tunnen, et midagi minus muutus…