Jaapani männi käbid on töntsakad ja vaigused. Foto: Rein Sander
Mitu ilusat männiliiki on pärit Ida-Aasiast. Jaapanis on aastasadu aedades ja templite juures kasvatatud kalmumändi ja jaapani mändi. Enamik nende sorte kannabki jaapanipäraseid nimesid.

Jaapani mänd (Pinus parviflora) on meil üsna vähe tuntud. Üldiselt arvatakse, et see liik on meil külmaõrn. Siiski kasvab meil siin-seal üksikuid vanemaid jaapani mände.

Viimastel aastatel on meile noori istikuid toodud peamiselt Lätist ja Poolast, nende talvekindlus pole muidugi veel selge. Kindlasti vajavad nad meil soojemat, külmade põhjatuulte eest varjatud kasvupaika. Muld ei tohiks olla liiga savine ja plink, vaid liivakama lõimisega nagu mändide puhul ikka.

Okkad nagu seedermännil

Jaapani männi okkad on viie kaupa kimbus nagu seedermändidel. Okaste siseküljel on laiad sinakasvalged õhulõhetriibud, mis muudavad kogu okka hallikassiniseks. Mõnel sordil on okkad keerdunud või looklevad, nende puhul on hõbesinine värvus veelgi silmatorkavam.

Kõige levinum sort ongi hõbehallide okastega ‘Glauca’. Pärit Jaapanist, kuid Euroopas tuntuks saanud 1909. a Saksamaal. Oma kodumaal ja Kesk-Euroopas sirgub ta väikeseks puuks, meie ilmastikus kasvab madala põõsana.

Ilus on ka ‘Blue Giant’, mis suurusele viitavast nimest hoolimata kasvab ainult paari meetri kõrguseks. Okaste sinine värvus on veelgi tugevam kui eelmisel sordil. Sort on aretatud Hollandis 1975. a.

Õrnukesed või mitte?

Hulga kõneainet on andnud jaapani männi paari meetri kõrguseks minipuuks sirguv sort ‘Negishi’. Arvatakse, et pakasesemal talvel võib ta nii tugevasti tagasi külmuda, et kaotab kogu oma võlu. Samas kasvab Eestis päris ilus puuke Räpinas ega näita mingeid kahjustuse märke.

Seda sorti on Euroopasse toodud mitu korda ja ilmselt on ta levinud mitme kloonina. Sellest vist olenebki puude erinev talvekindlus.

‘Negishit’ võiks katsetada Lääne-Eestis ja saartel. Sort on ilusate sinakasroheliste okastega ja tiheda võraga. Kasvab aeglaselt, kuid hakkab juba noorelt õitsema ja käbisid kandma.

Varajane käbikandvus on omane pea kõikidele jaapani männi sortidele. Käbid on töntsakamad kui meie harilikul männil ja vaigused. Oma laiade seemnesoomustega meenutavad nad rohkem kuuse- kui männikäbi.

Katsetada võiks ka sordiga ‘Shirobana’. Seegi on aeglasekasvuline, 10aastaselt umbes meetrine põõsas. Lätis Kalsnava arboreetumis kasvab ka vanemaid, kuni 3 m kõrguseid taimi.

Olgu öeldud, et Kalsnavat peetakse Läti talvel kõige külmemaks ja suvel kõige kuivemaks puukooliks. Sealt hangitud istikud peaksid ka meil vastu pidama.

Külmakartlik kalmumänd

Kalmumänni (Pinus densiflora) okkad on ainult nõrgalt sinakad, aianduses on hinnatud hoopis tema kollasevöödiliste okastega sordid. Võrse tipust vaadates näeme okastel mitut kontsentrilist vööti ehk nn lohesilma.

Kuigi kalmumänd kasvab kirjanduse andmeil ka 5. taimekasvuvööndis, peab ta meil sisemaal vastu siiski ainult mõne talve. Lisaks külmale ei talu ta ka paksu lumekoormat.

Esialgu jääb kalmumänd vist ainult katsetamiseks fännidele Saaremaal ja Lääne-Eestis.