Tundub, et nii on läinud ka ühe Eesti omanäolisema aiaga. Kuigi Helle Väärsi aiast on aastate jooksul palju räägitud ja kirjutatud, siis pea alati ainult ühes võtmes: tuules sahisevad kõrrelised, sinetavate lavendlite kohal sumisevad mesilased ning kõige selle keskel malbelt toimetav Helle.

Ometi pole Oandu aed sugugi pelgalt kõrred ja lavendlid ning selle looja eeterlik olend, kes materialiseerib värelevaid visioone. Ta on südikas naisterahvas, kes värvib lõngu, käib rõõmuga seenel ja marjul, orienteerub ja osaleb triatlonidel. Temagi aiast ei puudu aedviljamaa ja tomatikasvuhoone, suveköök ja lapselaste mänguplats. See jääb aga enamasti kõrte taha varjule, nagu ka Helle tõdemus, et ta ei saaks selle kõigega mitte mingil juhul hakkama abikaasa Jaagu abi ja toetuseta.

Aga kuidas ka ei tahaks, siis Väärside aiast rääkides ei saa kõrrelistest ja lavendlitest üle ega ümber.