Aedportulak Foto: Tiit Koha
Aedportulak on saagikas aiakultuur, mida võib külvata kuni hilissuveni. Keskajal oli portulak Euroopas üks populaarseimaid salatitaimi.

Keskaegses köögis peeti aedportulakki (Portulaca oleracea) hinnaliseks salatitaimeks, meiegi võiksime teda rohkem kasvatada-kasutada. Taime lihakad väikesed noored lehed sisaldavad rohkelt C-vitamiini – 200 mg% ning enamgi (nt sidrunis on 40–60 mg%). Palju on ka karotiini (kaks korda rohkem kui porgandis), E-vitamiini ning PP-vitamiini.

Valkaineid on rohelistes lehtedes seemnete küpsemise faasis aga koguni kuni 23% (rohelises aedhernes 5%) ja süsivesikuid 14% (kartulis 18%). Kõrgelt hinnatud on portulaki raviomadused põie-, neeru- ja maksahaiguste korral. Temast saab ka head dieetsalatit suhkurtõve haigetele.

Salatina viljeldava aedportulaki õied on kollased ja silmatorkamatud. Taim kasvab 45–50 cm kõrguseks. Siiski on ta üsna dekoratiivne, nii et teda võib kasvatada ka lillepeenras.

Portulak eelistab päikesepaistelist kasvukohta ja toiteaineterikast viljakat mulda. Ta ei talu väikseimatki öökülma, samuti värsket sõnnikut. Avamaale külvake seeme juuni algul.

Varasema saagi saamiseks külvake osa seemnest kiletunnelisse redise kõrvale, sest just koos redisega saab temast kõige maitsvama salati. Sobiv külvisügavus on 0,5 cm. Kuna aedportulak annab rohkesti seemet, tärkab järgmisel aastal vanal kasvukohal hulgaliselt uusi taimi ja nii võib ta aialapil muutuda isegi umbrohuks. Seeme säilitab mullas idanevuse 10–30 aastat.

Peenral kasvatage aedportulakki kolmes reas, mille vahele jätke 15–20 cm. Taimed harvendage samuti 15–20 cm vaheni. Kuna noorematest lehtedest salat on maitsvam, tehke paari nädala tagant korduskülve.

Meeldiv hapukas maitse

Esimese saagi võib korraliku kastmise korral koristada juba teisel-kolmandal nädalal pärast tärkamist. Esimesel korral lõigake taim peaaegu täielikult maha. Edaspidi näpistage lehti ja latvu vastavalt vajadusele, aga tehke seda kindlasti enne õitsemise algust. Tavaliselt saab kasvuperioodil 2–3 lõikust.

Noorte taimede lehed ja ladvad on meeldiva hapuka maitsega. Lehtede värvus sõltub sordist, varieerudes helerohelisest punakaspruunini. Salatisegudes kasutatakse võrsetelt näppudega rebitud lehti.

Lehed sobivad kõikidesse toor- ja puuviljasalatitesse, kurgi- ning tomatitoitudesse, kohupiima ja kodujuustuga segatult, koos tilli-peterselliga hapukoore ja kefiiri külmkastmetesse. Lehtedest puhtaks nopitud võrseid võib kasutada peenestatult aedviljasuppides ja hautistes.

Aedportulakki võib kasutada nagu spinatit, lõigates taimed maha mõne sentimeetri kõrguselt maapinnalt. Soojal suvel võib saada nii mitu saaki.

Värvikas mururoos

Märksa rohkem kui aedportulakki kasvatatakse meil ilutaimena suureõielist portulakki (Portulaca grandiflora). Looduses esineb seda liiki Lõuna-Ameerikas, Argentinas ja Brasiilias.

Suureõielise portulaki valged, punased, roosad, kollased ja oranžid õied (läbimõõt 3–8 cm) meenutavad väikesi säravaid kibuvitsaõisi. Sellest on tulnud ka tema rahvapärane nimetus – mururoos.

Taim katab oma lihakate madaldunud varte ja neil männastena asuvate väikeste lihakate lehtedega tihedalt mullapinna. Kirevat silmailu pakub ta juunist kuni öökülmadeni, kasvades samas ainult 15 cm kõrguseks. Õied avanevad aga ainult päikesepaistelise ilmaga, vihmasel suvel õitseb taim vähe.

Suureõieline portulak sobib hästi kiviktaimlasse tekkinud tühemikesse, madalamatesse lillekastidesse ja peenraid ääristama. Hulgaliselt on aretatud topeltõielisi sorte. Kauneimatest aretistest võib ära mainida järgmised: ühekordne aprikoosiroosa ‘Clupido Leuchtendapricot’, kuldkollane topeltõieline ‘Clupido Goldgelb’, vikerkaarevärvides topeltõieliste segu ‘Sonny Boy Mix’.

Varajaseks õitsemiseks tuleb suureõieline portulak külvata juba veebruaris. Kasvukohale istutage taimed pärast öökülmade möödumist vahekaugusega 10–15 cm. Ta armastab sooja ja valgusküllast kasvukohta ning hea vee läbilaskvusega mulda, kuivust ei karda.

Portulakiliste sugukonda kuulub üle 500 liigi peamiselt troopikas kasvavaid rohttaimi, mis enamasti on lihakate lehtedega. Eesti looduses on levinud vees ja veekogude kallastel allikrohu liigid. Neist tuntuim on läikviljaline allikrohi ehk rabasalat (Montia lamprosperma).

Tervislik portulakisalat

200 g portulakiürti, 100 g rohelist peterselli või koriandrit, 2–3 küüslauguküünt,
1 sl valge veini äädikat, 2 sl külmpressitud õli, maitse järgi soola ja jahvatatud valget terapipart

Lõikuge ürt peenemaks, segage juurde peenestatud maitseroheline, pressitud küüslauguküüned, õli ja äädikas ning maitsestage. Tõstke valmis salat tunniks ajaks külmikusse.

Aedportulaki salat kirsstomatitega

300 g aedportulaki ürti, 10–15 kirsstomatit, 1 kuhjaga sl peenestatud murulauku või rohelist sibulat või rohelisi peenestatud küüslaugupealseid, 1 sl valge veini äädikat, 2 sl külmpressitud õli, maitse järgi soola ja musta jahvatatud terapipart

Lõikuge ürt peenemaks. Tomatid lõigake terava noaga pooleks. Segage kõik komponendid omavahel ning tõstke salat pooleks tunniks külmikusse.

Marineeritud portulak

Puhkemata õiepungi saab kasutada äädikaga marineeritult kappari asendajana. Talveks võib marineerida ka noori latvu. Blanšeerige neid eelnevalt 2–3 minutit, seejärel valage üle 1%-lise äädikamarinaadiga, mille 1 liitrile on lisatud 60 g soola ja 10 g suhkrut. Liitrise purgi kohta lisage veel 20 g tilliürti (või 2 g tilliseemneid), 2 g jahvatatud musta või punast pipart , 2 loorberilehte, ½ küüslauguküünt, veidi estragoni ja aniisiseemneid (1,5 g). Liitrisi purke steriliseerige 5 minutit. Hoidis on tarvitamiskõlblik nädala möödudes. Marineeritud portulak on hea lisand liharoogadele.