Kõige suurem tähtsus oli tillil just roomlaste juures. Esmalt sümboliseeris see taim neile rõõmu ja mõnu. Kahelaadne tähendus oli Antiik-Roomas ka tillipärjal. Sellega krooniti kangelasi ja uskumuste kohaselt vältis see ka veini pähehakkamist, et saaks kauem juua.

Roomlased hõõrusid tilliga nahale ka aroomiõlisid, et enne lahinguid hingelist ja ihulist tugevust koguda. Ülikutele tagas till vanas Roomas uskumuste kohaselt pikema valitsusaja.

Maitsetaimena kogus aedtill kiiresti populaarsust nii kulinaarias kui taimravis ja oma valitsemisajal andis Karl Suur lausa ametliku korralduse (Capitulare de villis) taimede, sealhulgas tillikasvatamise edendamiseks nii ülikute kui ka lihtrahva aedades. Tolleaegsetel kuninglikel pidusöömingutel pakuti õgardlusest tingitud järelnähtude leevendamiseks värskeid tillioksi ja -lehti.

Kümnendal sajandil oli loo peategelane Euroopa maades juba üsna levinud.

Keskaegsel Inglismaal kasutati värskeid ja kuivatatud tillioksi kurjade vaimude peletamiseks ning hea une tagamiseks, samuti muutus see taim oluliseks kümblusvee lisandiks. Saksamaal sidusid pruudid aedtilli õnnetoova taimena lausa pruudikimpudesse.

Aedtilli populaarsuse edenemisele keskajal aitas kaasa tema kohapealse kasvatamise lihtsus ja odavus ning ka taimede endi panus, sest nad levivad isekülvi teel.

Üheaastane elutsükkel

Aedtill kuulub sarikaliste sugukonda. Miks just sinna, saab selgeks õisikut silmitsedes. Tegu on üheaastase rohttaimega, kelle kasvutempo taime arenedes kiireneb. Seemnete külvist esimese saagi koristamiseni kulub kuu kuni poolteist.

Silmale pakub see maitsetaim peamiselt kaht värvikombinatsiooni: lehed on sinakasrohelised ja õisikud rohekaskollased. Et tagada pidev varustatus noorte taimedega, külvavad aiapidajad tilli mitmes järgus.

Aedtilli firmamärgiks on omalaadne lõhn, mis eriti hästi on tuntav taimede otseses päikesekümbluses. Taimes on rohkelt kergelt lenduvaid eeterlikke õlisid, mis kindlustavad inimtajudele meeldiva maitse ja lõhna.

Tillitaimede evolutsioonis on aroomikus kujunenud risti vastupidisel eesmärgil. Ikka selleks, et kõikvõimalikke aplaid söödikuid eemale peletada ja ennast ärasöömise eest kaitsta.

Koondnimetuse “eeterlikud õlid” alla mahub tegelikkuses terve bukett ühendeid, sest neid on kõnealusest taimest tuvastatud ligikaudu nelikümmend, kusjuures nende maitsegi varieerub magusast põletavalt mõruni.

Kindlasti tuleb rõhutada värskete lehtede vitamiinirikkust. Tillilehtedes on rohkesti askorbiinhapet, karotenoide, B-rühma vitamiine (B1, B2, B3, B6, foolhape) ning flavonoide. Järelikult peitub aedtillis soodne looduslike antioksüdantide varamu. Arvestama peab siiski seda, et maitsetaimi süüakse tagasihoidlikus koguses.

Tilli koostises esindatud mikroelementide nimistu väärib samuti tähelepanu – maitsetaimes leidub rauda, mangaani, tsinki, vaske, ent paraku on kogused väikesed.

Aedtill maitsestajana

Till on suhteliselt universaalne maitsetaim, mis kõlbab nii aedviljatoitude, sealhulgas värskete tomatite ja keedukartulite lisandiks kui ka lihatoitude, kala ja koorikloomade maitsestamiseks.

Edukalt sobitub till maitsevõidesse, määrde- ja kodujuustudesse, munatoitudesse ning salatitesse. Heleda põhikastme baasil, millele on lisatud kas rõõska või hapukoort, saab valmistada lausa spetsiaalset tillikastet. Tavaliselt kasutatakse selleks peenekshakitult tilli noori võrseid ja lehti. Kuumtöötluse korral tuleb till lisada toiduvalmistamise lõpus.

Kõnealuse maitsetaime universaalsus avaldub selleski, et tilli võib kohata väga paljudes klassikalistes maitsetaimesegudes. Lähis-Idas maitsestatakse temaga pilaffi ja viinamarjalehtedest tehtud roogasid.

Lausa kohustuslik lisand on till näiteks kurkide konserveerimisel, kuid siin eelistatakse hoopis puitunud varsi koos õisikute ja seemnetega. Kuna seemnetes on eeterlikke õlisid mitu korda rohkem kui lehtedes ja vartes, siis on ka nende maitsestav efekt mõjusam.

Ammustel aegadel näriti tilliseemneid selleks, et ärkvel püsida ja näljatunnet peletada. Nüüdisajal lisatakse tilliseemneid pagaritoodetele (kuivikud, soolased küpsised), alkohoolsetele jookidele, marinaadidele, kastmetele, salatitele ja teesegudele.

Tilliseemnetega saab maitsestada ka juurviljasuppe, rasvaseid kalu, kaunviljadest (ubadest, hernestest või läätsedest) tehtud toite ning eri viisidel valmistatud vasikaliha.

Tilliseemnetest valmistatud teejoogi puhul määrab kasutatud seemnekogus selle, kas saadav keelekaste liigitub lihtsalt joogipooliseks või hoopiski tervist turgutavaks raviteeks.

Tilli säilitamine

Ehkki potitaimena või plastpakenditesse mahutatud varrekimpudena on värske aedtill meil pea aasta ringi müügis, võib seda ka mitmel viisil säilitada. Maitseainena saab kasutada kogu taime maapealset osa.

Kõige lihtsam, kuid üldsegi mitte parim hoidistamisviis on soolamine. Paraku vaesestab soolalisand tilli toitainelist koostist, muudab värvust ja maitset ning seab liigsoolasusest lähtuvalt ka kasutuspiiranguid.

Tunduvalt otstarbekam on aedtilli külmutada. Selle säilitusviisi korral jäävad pea täielikult alles nii maitsetaime aroom kui ka bioväärtus.

Enne külmutamist tasub till peeneks hakkida ja hoolikalt õhukindlasse väikepakendisse mahutada. Ühe viisina soovitatakse peenestatud tillilehti külmutada koos veega jääkuubikutes.

Kõige vanem aedtilli säilitusviis on loomulikult kuivatamine. Kuivatada tasub soojas õhurikkas ruumis, kuid mitte mingil juhul otsese päikesevalguse käes, sest valgus ja liigne soojus soodustavad aroomiainete lendumist või lõhustumist.

Muudest talletusviisidest on levinud tilli säilitamine kas äädikas või isegi toiduõlis. Viimastel juhtudel jagab maitsetaim lahkelt oma väärtusi ka säilituskeskkonda.