Mure ja vastutus ei piirdu muidugi taimeriigiga. Abikaasa räägib juba mitu nädalat mingist meie õunapuude all maiustavast metsloomast. Kord meenutavat elukas mäkra, siis jälle kährikut. Ent nii mõnegi loomale peale sattunud külalise kirjeldused viivad mõtted hüäänile ja isegi müütilisele chupacabra’le. Targemad kirjeldavad, et olla näinud loomal kärntõve jälgi, ja soovitavad kohalikul jahimehel ta parematele jahimaadele juhatada. Korraga muutub õhtuti akna all askeldav käärima läinud õuntest kergelt jokkis ja töntsi sammuga loomake ohtlikuks. Kassid ja kanad käivad ju iga päev siinsamas – mida teha?