Vene sordi ‘Imrus’ õunad ja lehed on täiesti kärntõvekindlad, kahjuks pole õunad kuigi maitsvad. Repro
Pakasetalvedega riikides üle maailma on ‘Antonovka’ kuulus: nii vastupidavaid sorte kohtab harva.

Väga hea talvekindluse tõttu peavadki sordiaretajad temast kui uute sortide algvanemast väga lugu.

Mäletame aegu, kui Venemaa turgudel oli ‘Antonovka’ maitse poolest hinnatud õun. Ta annab häid saake, kuigi juhtub ka nii, et heale saagiaastale järgneb kehv ja puud hakkavad kandma üle aasta.
Eestis ‘Antonovka’ enam suurt huvi ei leia. Paljude meelest on õun liiga hapu.

Meile meeldivad peenema maitsega viljad. Kuid köögiõunana peetakse temast ikka lugu. Seal, kus talvekülmad on väga hullud, peale ‘Antonovka’ ja ‘Sügisjooniku’ suurt muud kasvatada ei saagi.

Ka Eesti sordiaretajad on kasutanud ‘Antonovkat’ lähtevanemana talvekindlamate sortide loomisel. Meil ametliku tunnustuse saanud 70 sordil on ema- või mõnikord ka isavanemaks ‘Antonovka’ tosinal juhul, mis on väga palju.

Tuntuim on ‘Sügisdessertõun’

Pollis aretatud ‘Sügisdessertõuna’ ema on ‘Antonovka’ ja isa Ameerika sort ‘Wealthy’ (Eestis teame teda ‘Tartu roosõuna’ nimega). ‘Sügisdessertõun’ on väga meeldiva vürtsiga, parajalt magushapu sügisõun. Kahjuks ei pärinud ta emavanemalt head talvekindlust.

Väga talvekindlad on Polli sordid ‘Aia ilu’ ja ‘Sidrunkollane taliõun’. Viimane on väga maitsev ja saagirohke. Mõnda aega oli ‘Sidrunkollane taliõun’ meil üks laialdasemalt kasvatatavaid sorte. Kuid tema õunad nõuavad koristamise ajal eriti hoolsat käsitsemist – sõrmedega pigistamisel tekivad plekid.

Aastal 2000 jäeti ‘Sidrunkollane taliõun’ soovitussortimendist välja, kuid ta on jätkuvalt kõige parem toesemoodustaja taliõunasortide kasvatamisel.

‘Sidrunkollase taliõunaga’ samad vanemad (‘Antonovka’ × ‘Åkerö’) on ka kahel teisel Pollis aretatud sordil: ‘Lemmikõunal’ ja ‘Polli kaunitaril’, need talisordid laialdasemalt aga ei levinud.

‘Reuno’, ‘Mõnu’ ja ‘Kaari’

Väga hea hapumagusa maitsega sordi ‘Reuno’ aretas Uno Kivistik, kes ‘Sidrunkollase taliõuna’ ristas ‘Liivi kuldrenetiga’. Seega on ‘Antonovka’ uue sordi “vanaema”. ‘Reuno’ võiks saada väga armastatud kuldreneti-maitseliseks sordiks, kahjuks pole tema õunal ahvatlevat välimust.

Ilus kattepuna on aga teisel Uno Kivistiku aretisel, mis ‘Antonovka’ seemnest kasvatatud – sordil ‘Mõnu’. Kas sellest aga hinnatud õun võiks saada, ei oska öelda.

Polli aiandusuuringute keskuses aretati hiljuti (sai sorditunnistuse 2010. a) taliõun ‘Kaari’, mis on kasvatatud samuti ‘Antonovka’ seemnest. Tema magushapu lai-ümar õun on suures osas kaetud tumeda punaga. Puu hakkab varakult vilja kandma ja on hõreda võraga. Teda on meie aedadesse juba ka istutatud.

Eesti soovitussortimenti võeti 2005. aastal Vene sort ‘Imrus’. Tema emapoolne lähtevanem on ‘Antonovka’, mis ristati kärntõvekindla seemikuga.

‘Imrus’ (venekeelne lühendsõna oleks tõlgitult “vene immuunne”) on Orjoli puuviljanduse instituudis Nõukogude Liidu ajal aretatud esimene kõigi seni tuntud kärntõverasside suhtes vastupidav sort.
Olgu lisatud, et USAs algas kärntõvekindlate sortide aretamine palju varem, kuid sealsed ja samuti Lääne-Euroopa sordid on meie oludes talveõrnad. Seepärast otsustati meil soovitada ‘Imrusi’. Kahjuks peab ütlema, et õun ei ole kuigi ilus ja maitse on keskpärane.
‘Imrus’ on pandud küll taliõunte nimestikku, kuid tema säilimisaeg on lühike – jaanuarini. Huvi ‘Imrusi’ kasvatamise vastu on leige, ja väga võimalik, et peagi leitakse talle parem asendaja.


Hinnatud ka rahvameditsiinis

  • ‘Antonovka’ on vana Vene maasort. Arvatakse, et ta on pärit Kurski kandist ja ligi kolmsada aastat vana. Kuna ‘Antonovka’ õunad sisaldavad väga palju C-vitamiini, peavad venelased teda oma rahvameditsiinis lausa raviõunaks.
  •  Hea talvekindluse tõttu soovitati ‘Antonovkat’ Eestis kasvatada juba XIX sajandi lõpus. Soovitussortimendis on ta tänapäevani.
  • ‘Antonovka’ on sügisõun, küpseks saab oktoobri lõpul ja säilib heas hoidlas jaanuarini. Kuni 2005. aastani käsitleti ‘Antonovkat’ talisordina.