Talvekindluse ja rikkaliku õitsemise tõttu on meie tingimustes haljasaladele kõige sobivam madal ehk näsaline ebaküdoonia (Chaenomeles maulei Schneid).

Puu- ja põõsarühma moodustamisel vähemalt kolmest põõsaliigist võib ühe komponendina kasutada ebaküdooniat. Rühmadesse koondatakse ökoloogiliselt sobivaid põõsaid, mis täiendavad üksteist võra kuju, lehestiku, õitsemise aja, õite ja vilja värvusega. Ebaküdooniad harmoneeruvad hästi kukerpuu, kuldsõstra, veigela, viirpuu ja mitmesuguste roosisortidega.

Istutamise vahekaugus rühmas on 0,8-1 m.

Ebaküdoonia
Vabakujulise heki moodustamiseks võib ebaküdooniat väga laialdaselt kasutada. Oma väikese kasvu, ilusate õite ja viljadega moodustab ebaküdoonia esteetiliselt väärtusliku heki. Istutuse soovitab vahekaugus hekis on 0,5-0,8 m.

Kiviktaimlas ja aiamüüri ääres, eriti selle lõunaküljel on väga sobiv koht ebaküdooniatele. Traditsioonilisi madalaid kiviktaimla õitsetaimi täiendavad hästi maadjad ebaküdoonia põõsad, rododendronid, mahooniad ning teiste põõsastaimede maadjad vormid.

Haljasala koha valikul tuleb arvestada, et ebaküdoonia on päikeselembene. Vähesobivad on talle kohad majanurkade juures ja mujal, kus talvel lumikate õhuke. Lumest väljaulatuvad põõsaosad külmuvad talvel, seepärast tuleb külmavõetud oksad kevadel ära võtta või lühendada.

Ebaküdoonia soovib kasvamiseks istutuskoha head ettevalmistust ning happelist või neutraalset mulda.

Allikas: "Ebaküdoonia aias ja köögis", Maalehe Raamat