Umbrohunapsik. Foto: Fiskars
Kuni tänaseni suhtusin aiamurus lokkavatesse võililledesse kui looduse loomingusse ning pidasin nendega võitlust naeruväärseks tegevuseks, mida võivad harrastada vaid need, kel mitte midagi muud teha pole. Naabrimehe poolt üle aia ulatatud uus tööriist aga muutis mu meele vähem kui minutiga.

Fiskarsi umbrohunapsik (milline tore nimi!) on nii osav, et sellega töötamine pakub vaid sulaselget rõõmu. Nii kerge vaevaga pole ma kunagi varem ühtki umbrohtu maapinnast välja sikutada suutnud.

Surud aga napsiku umbrohtaime keskele, olgu selleks siis võilill, puju, ohakas või mõni muu isend, mida sa oma aias näha ei soovi, kallutad natuke, ja naksti! on pahategija koos juurega käes. Teine käeliigutus ja umbrohi kukub otse ämbrisse. Ei kummardamist ega vaevarikast juurimist.
Töö lausa lendab käes.

Tegemist on tõesti lustliku tööriistaga, nagu tootja tootetutvustuses lubab. Ja tulemus jääb suurepärane – kollaseid, peenikese varre otsas vastniidetud murust taeva poole kõrguvad nupukesi pole enam.

Väljanopitud umbrohud saavad tänuliku vastuvõtu osaliseks kanaaias, kus nende kallal kibekähku uurimistööd tegema hakatakse. Napsik haarab koos taimejuurega kaasa ka natuke mulda ning kanadele jääb lisaks võilillelehtede söömisele ka mullas siblimise ja putukate otsimise mõnus tegevus.

Hea on napsiku puhul see, et tööriista vart saab lühemaks-pikemaks seada vastavalt töötegija kehapikkusele. Ja veel – käed ja põlved jäävad selle riistaga töötades puhtaks. Põlvili mööda muru roomamise asemel saab rahulikult jalutada ja napsata.

Usutavasti saab soovija napsiku muretseda igast poest, mis Fiskarsi tööriistadega kaupleb. Mina igatahes suundun ostma. Naabrinaise sõnul maksvat see kolmekümne euro ringis, pikendatava varrega riist ilmsel rohkem. Tõsi, pole just odavate killast. Aga lõbu ju raha maksabki!