Foto: Repro
Kui mandariinid ja laimid on väiksed, sidrunid ja apelsinid tublid keskmikud ning greibid suuremapoolsed viljad, siis selle mõõtkava järgi on pomelid suisa hiiglased.

Indoneesia ja Malaisia piirkonnast pärinev ning seal aastatuhandeid tuntud pomelipuu hiilgab paljude suurusnäitajatega. Nii on puudel suuremad lehed ja õied ning kopsakamad viljad kui teistel tsitruselistel. Suurte viljade kaal võib ületada paari kilo ja nende läbimõõt ulatub ligi 20 cm-ni, rekordviljade puhul on näidud veelgi suuremad, küündides lausa kümne kiloni. Kujult on viljad kas ümarad või pirnjad.

Varasemas eestikeelses kirjanduses kohtame nende viljade nimena terminit pompelmuus, nüüd eelistatakse lühemat vormi pomel.

Paks kooreosa

Pealt katab vilja eredalt värvunud kooreosa, mis toonilt roheline, kollane või punakas. Troopikas, kus jahe periood puudub, jäävadki pomelid roheliseks, ehkki viljad on küpsed. Meil müüaksegi kaubandusvõrgus kõige rohkem kollaka tooniga pomeleid.

Eredalt värvunud kooreosas paiknevad ka eeterlike õlide mahutid. Koore eemaldamisel või muljumisel paiskuvad mahutitest õhku tillukesed eeterlike õlide piisad, mille koostisosad lenduvad. Tõsi, võrreldes paljude teiste tuntud tsitrusviljadega, pole pomel lõhnade vallas just eriline tegija.

Värvunud kooreosa all on paks vatjasvalge kiht. Pärast puhastamist jääb algselt suur vili tunduvalt väiksemaks. Järelikult on kaalukaod pomeli puhastamisel vägagi arvestatavad, ent säilivus ja mahlasus tänu koore paksusele suhteliselt hea.

Vilja söödav osa on koondunud mahlakatesse segmendikujulistesse sektoritesse. Viljaliha on värvuselt kas kollakas või punakas. Sektoritesse jaotunud viljaliha ümbritsevad katted on tihti nii sitked, et paljud inimesed neid ei söögi, eelistades pigem kas mahla välja pressimist või viljaliha vabastamist lõigetega. Ka vilja segmentide vahel paikneb valkjas käsnjas ollus, mis enne söömist tuleb eemaldada.

Mahlane vili

Maailmas on levinud ligi paarkümmend sorti, mida eri piirkondades kas rohkem või vähem kasvatatakse. Pomeli toitaineterikkuse esmane märksõna on vedelikurikkus, mis põhineb vilja veeküllusel. Mahlakates viljades leidub vett veidi üle 90%, kuivainerohkemates pomelites on vett kümmekond protsenti vähem.

Toitainete pingereas järgmisele kohale paigutuvad süsivesikud. Ka siin on sortide vahel märgatavad erinevused, sest süsivesikute hulk viljades jääb vahemikku 6–12%. Tõsi, selle hulga sisse on arvestatud ka süsivesikulise päritoluga kiudained. Siit ka selgitus väidete kohta, miks vahel iseloomustatakse pomeli maitset märksõnaga “magus”, vahel aga “hapu”.

Magusamaitselistes viljades on vähe orgaanilisi happeid ning rohkem suhkruid, hapukates viljades on suhe teisem. Kõikides pomelites esineb ka maitset kujundavaid mõruaineid, mis on isutõstva toimega. Valkude ja rasvade tasandil esinevad pomelid enam kui tagasihoidlikult, neid on alla 0,5%.

Söödava osa kalorsus ongi põhiliselt määratud vaid seeduvate süsivesikute hulgaga. Süsivesikurohketes viljades on kalorsusnäiduks ligi poolsada kilokalorit, nende kasinuse korral piirdub vastav näit vaid veerandsaja kilokaloriga. Järeldus on ühene – loo nimitegelase söödav sisuosa on suhteliselt vesine ja lahja suutäis.

Viljalihast rääkides ei saa tähelepanuta jätta ka mineraale ja vitamiine. Esimestest väärivad mainimist kaaliumi- ja fosforiühendid. Vitamiinidest leidub pomelites mainimisväärselt vaid vitamiini C, üksikuid B-rühma vitamiinide esindajaid on tühises koguses.

Mitu maitset korraga

Pomeli üks eripärasid on omalaadne maitse, milles segunevad ühekorraga nii magus, mõru kui ka hapukas maitseaisting. Samas on pomel vähem hapu kui sidrun, vähem magus kui mandariin ning mõnevõrra vähem mõrkjas kui greip. Viimase väite kehtivus sõltub ka sööja maitsetundlikkusest.

Pomeli päritolupiirkonnas kasutatakse toiduks eeskätt värskeid vilju. Aasia maades süüakse rohkelt värskeid pomeleid idamaise kalendri järgi saabuva uue aasta tähistamiseks, sest uskumuste järgi pidavat selle tsitrusvilja söömine sööjale uuel aastal õnne ja rikkust tooma. Aasias valmistatakse pomelitest ka mahla ja neid lisatakse mitmesugustele salatitele, mida pakutakse eri roogade lisandiks.

Puhastatud viljaliha tükikesi kasutatakse Aasia kulinaarias ka toitude kaunistamiseks, ühtlasi toimib kaunistuskiht söömisel toidu maitsestaja ja niisutajana.

Tööstuslikul otstarbel pruugitakse vilju eeskätt mahlade ja marmelaadide valmistamiseks, kuid alati lisatakse toodetele arvestatavas koguses suhkrut. Mõningatel juhtudel konserveeritakse ka pomelilõike suhkrusiirupis või tehakse viljalihast isegi keedist, kuid need säilitusviisid pole eriti
levinud.

Muudest viljaosadest kasutatakse kõige rohkem värvunud kooreosa eeterlike õlide saamise eesmärgil, samuti valmistatakse sellest Kagu-Aasias populaarset pomelisukaadi. Meil müüdavad pomelid lähevad värskel kujul söögiks-joogiks või salatite koostisse.

Soolastest roogadest kasutatakse pomelit linnulihast, kaladest ja koorikloomadest, eeskätt krevettidest tehtud roogade lisandina, magustoitudest aga puuviljadest tehtud segasalatites.