Selja taga poetasid kollakaid-rohekaid lehti suured villased lodjapuud. Muidu oli aga kõik, mis peab, raagus mis raagus. Vaid mahaleb-kirsipuu ladvus kollendas mõni viimane jonnakas leht.

Tõesti, raagus aeg ei tarvitsegi olla teab mis igav. Näed, seal kollendasid ja punasid kontpuupõõsaste värvikad võrsed. Otse varjualuse ees liperdasid pruune tiibvilju tatari vahtrad. Eriliselt pilkupüüdev oli põldvaher, kelle võrsed on paksude korgiliistakutega kaetud. Olen põldvahtrat (Acer campestre) ise seemnest paljundanud ja huvitaval kombel (lisaks sellele, et idanesid alles ülejärgmisel kevadel) sattus neist suur osa olema nn korgivahtrad. Tegin neist koduaeda heki. Inglismaal olla põldvahtrahekid väga tavalised ja seda liiki kutsutaksegi seal hedge maple ehk hekivaher. See Suuremõisa põldvaher on Hiiumaal arvatavasti ainus avalikul haljasalal olev oma liigi esindaja.

Silma jäi äädikapuu ja kaks astelpaju. Nemad on Hiiumaa aedades tavalised. Kuid altai sinienela hekijupp on kindlasti õige omalaadne.

Püsikute istutusalad nägid enamjaolt sügiseselt räsitud välja. Vesise ilma tõttu olid ka muidu kaunid siidpöörised õige rootsiku väljanägemisega.

Ent oksaraage madala taeva poole sirutava suure halli pähklipuu all avanes suisa ootamatu pilt. Kui kauni talvehalja pinnakatte saab moodustada hõbemustriliste lehtedega imi- ja koldnõgesest! Koldnõges üritab seal ühes põõsas suisa liaanina üles trügida. Koldnõgese silmapaistvad lehed meenutavad mingil määral mu lapsepõlvest tuttavat toataime, keda me juudihabemeks kutsusime. Miks juudihabe? Rahvas teda lihtsalt nõnda nimetas. Ametlikult on tolle nimi tradeskantsia. Seega näib koldnõges talve eel õues suisa kohatu – nagu oleks suvine toataim välja unustatud. Samas on koldnõgese hõbedases lehemustris ka midagi alpikannile omast.

Seal pähklipuu all lõi aga kõrgemat aktsenti ilus talvehaljas karvik(?)astelsõnajalg. Suur osa Suuremõisa aia taimi on ilusasti etikettidega varustatud, v.a see sõnajalg. Noh, ja siis need vinava lumeroosi (Helleborus foetidus) kogumikud. Oma peente tumeroheliste igihaljaste sõrmjate lehtedega meenutab see lumeroos tillukest karuspalmi. Suuremõisas vohavad nad kadestamisväärselt hästi. Mul endal haudus pikk vastik mullune (2012/13) talv koduaias vinavad lumeroosid aga surnuks. Vaid üks vapper nääps elas jääkooriku umbsuse üle.

Edasi tuli mu lemmik lõhnav ehk mahaleb-kirsipuu. See meil täiesti külmakindel liik pärineb tegelikult tunduvalt lõuna poolt ja mulle seostub tema magus-magus õite lõhn hoopis Põhja-Itaalia aprillikuudega. Meil õitseb mahaleb-kirsipuu alles mai lõpul. Liigi levila põhjapiir asub Slovakkias.

Ning kes elutsesid seal kirsipuu all? Iileksid! Mingist varasemast ajast mäletan üht iileksit teistpoolt aiamüüri. Nüüd tundus olevat ees tervelt kolm hõredat, ent heakasvulist, kuni põlvekõrgust põõsakest. Tegemist on meserva iileksiga, kes on oma ühest esivanemast, kuulsast jõulutaimest euroopa ehk teravalehisest iileksist (Ilex aquifolium) külmakindlam. Tegelikult on euroopa iileks üsna vabalt võimeline kasvama siiski ka Hiiumaal. Olen neid aias poputanud (märtsipäikse eest varjutanud) 2008. aastast saadik. Isendite talvekindlus on erinev, ent mõni näikse igati perspektiivne olevat. Euroopa iileks on meserva iileksist ilusam, kuid kes vähem riskida tahab, sel tasuks kindlasti meserva iileks soetada. Saadaval on nii emas- kui isassorte, et neid lähestikku istutades oleks võimalik ka punaste viljade talvist toredust näha. Ei tea, kas Suuremõisas iilekseid varjutatakse ka? Või pigem mitte ja sellepärast nad suhteliselt tagasihoidlikud ongi. Kuid igatahes: iileks avalikul haljasalal on igati tähelepanu vääriv!

Kippusin bussi peale minekuga hilja peale jääma. Libistasin pilgu üle oranžide laternatega füüsalivälja ning paeastet palistava lavendlirea. Ühe müürinuka taga avastasin viimasel hetkel seni nägemata toreda peenra. Oli seal haljas karvikastelsõnajalg ja igihaljad väikeselehised rodod ja heitlehine kollane rodo. Mustast mullapinnast teavitasid valged sildid siin soojemal poolaastal valitsevast lilleilust. Näiteks jumalatelille silt oli seal.

Suuremõisa lossiaed on ikka jälle midagi huvitavat pakkuv. Kevadel tasuks igatahes sinna tagasi minna. Näiteks siis, kui suur mahaleb-kirsipuu aia oma magusa lõhnaga täidab.