Pööritsa:Mesinik Alexander Lepik ja põllumees Madis Ajaots leidsid mesilaste küsimuses mõlemaid rahuldava kompromissi ja lõid sõbralikult käed.Pildil:Madis Ajaotsa keerispeapõld. Foto: Raivo Tasso
Hooliv aednik võib teha paljugi, et mesilaste toidulaud aias saaks alati kaetud. Milliseid õitsejaid oma aeda tuua, et mesilindudel oleks aiast toidupoolist võtta nii kevadel, suvel kui sügisel?
Viimastel aastatel on palju räägitud nii meemesilaste surmast kui ka teiste tolmeldajate viletsast olukorrast. Kindlasti on mitmelgi aiapidajal tekkinud kiustatus selle jutu peale mesitarud soetada, kuid enamasti pole selleks kas oskusi, paika või pealehakkamist. Lihtsam võimalus mesilaste ja muude mummude aitamiseks näib olevat kasvatada tolmeldajatele sobivaid taimi.
Pööritsa:Mesinik Alexander Lepik ja põllumees Madis Ajaots leidsid mesilaste küsimuses mõlemaid rahuldava kompromissi ja lõid sõbralikult käed.Pildil:Madis Ajaotsa keerispeapõld.
Foto: Raivo Tasso

Kas tavalisel aiapidajal, kes otseselt mesindusega ei tegele, on üldse võimalik tolmeldajate heaks midagi teha? Eesti Maaülikooli teaduri Reet Karise sõnul on.

Kuna aiad on oma iseloomult väga mitmekesised, pakuvad need elupaiku väga kirevale tolmeldajate seltskonnale. Eriti tänuväärsed olevat vanad aiad ning juba väljakujunenud aedlinnade piirkonnad. Seal on mitmekesine taimevalik. Lähestikku asetsevates aedades leidub midagi õitsvat varakevadest hilissügiseni, piisavalt on suviseid pesitsuspaiku, samuti võimalusi talvitumiskambri leidmiseks. Eriti on hinnatud vanad, juba kohati kõdunema kippuvad puud, vanad kiviaiad ja -müürid ning ka avatud pinnasega kohad.
Putukad keerispea põllul
Foto: Sven Arbet

Lääne-Euroopas on tehtud uuringuid, kuidas mõjutab aedlinnade lähedus looduslike tolmeldajate arvukust ja mitmekesisust. Selgus, et linna piirist eemaldudes võib nii tolmeldajate arvukus kui ka mitmekesisus teatud juhtudel langeda. Kui teha selline uuring Eestis, siis tõenäoliselt nii selgelt väljendunud tulemusi ei saaks. Meie maastikud on õnneks veel küllalt looduspärased ja mitmekesised.
Vastrajatud uuselamurajoonid arvatavasti siiski nii positiivset mõju ei oma. Need oma muruplatside, paari roosipeenra ja elupuuhekkidega meenutavad pigem kultuurmaastikke, kust tolmeldajatel kuigi palju võtta ei ole.
Maitsetaimed pune ja lavendel on head mummumagnetid.

Siiski on üks väga lihtne moodus ka selline aed mesilasesõbralikumaks muuta – tooge oma aia murusse valget ristikut ning ärge muru pügamisega üleliia hoolas olge. Õitsev valge ristik on tõeline mummumagnet! Kui peres on palju murul mängivaid lapsi, tasuks selle meetodiga siiski ettevaatlik olla.

Õied kevadest sügiseni

On tehtud uuringuid ka selle kohta, millised taimed ja millal võiks tolmeldajatele kõige enam kasu tuua. Reet Karise: “Kõige enam saavad aiapidajad tolmeldajatele abiks olla varakevadel, kui putukad talvituspaikadest välja tulevad. Looduslikke õitsejaid pole sel ajal just ülemäära palju, ning kõik, mis aedades õitsemas leitakse, võetakse tänuga vastu. Väga hinnas on varakevadised sibullilled ning muidugi ka meie oma kevadised õitsejad, näiteks paiselehed.

Tavaaiapidajale tuleb ehk üllatusena, et tolmeldajatele on väga olulised pajud − seda nii nektari- kui ka õietolmuallikana. Loomulikult ei tähenda see, et peaks laskma oma koduümbruse pajuvõssa kasvada, kuid suurema krundiga, mesilasi armastav aiapidaja võiks oma aias paarile juurevõsusid mitte andvale pajule küll koha leida. On väga põnevaid liike, mis sobivad isegi kiviktaimlas kasvatamiseks. Üks hea lahendus on rajada põimitud hekk, näiteks pikalehisest pajust. See ei võta kuigi palju ruumi, kuid kevadel lausa kihab mesilastest, kimalastest ning teistest tolmeldajatest.”
Mõnele tolmeldajale on niisugused varakevadised õietolmu- ja nektariallikad lausa elutähtsad. Kimalaseliikide talvitunud noored emad koguni peavad pesast väljumise järel oma kindla toidukoguse kätte saama. See paneb organismi õigesti tööle, ning vaid siis saavad nad alustada oma pere rajamist ja kindlustada kimalastesoo jätkumise. Eri kimalaseliikide vajadus varajaste õitsejate järele sõltub nende talvitumise lõpetamise ajast. Aprilli lõpus talvekorterist väljuvatel liikidel on raskem toitu leida kui juuni alguses tegevust alustajatel.

Lõhnavas õies on rohkem nektarit

Mesilaste ja aiapidajate suvised huvid langevad Reet Karise sõnul suuresti kokku. Nii inimesed kui tolmeldajad eelistavad suurte värvikate või lõhnavate õitega taimi. Juba ammu on välja selgitatud õite lõhna ning nektarisisalduse omavaheline seos. Üldistades võib öelda: mida lõhnavamad õied, seda enam nektarit. Kõige tugevamalt lõhnavad siiski heledaõielised hämarikus õitsejad, näiteks ebajasmiin. Sellised taimed meelitavad oma lõhnaga hämarikuliblikaid, kuid ka ohtralt kimalasi, kes ei pelga õhtuseid jahedamaid temperatuure.
Putukate seas on väga hinnatud ka sügisesed õitsejad, kuid Reet Karise sõnul pole need tolmeldajatele nii elutähtsad kui kevadised. Sel ajal on õitsejaid siiski enam, ning mitmedki kimalaseliigid on juba elutsüklit lõpetamas – töökimalased hakkavad oma eluga lõpule jõudma ja noored emad siirduvad talvituma.
Samas ei maksa ka sügisesi õitsejaid alahinnata – osale liikidele on need vajalikud kui viimane talvitumiseelne energiaallikas. Liiati pakuvad mummudest ja liblikatest kihavad õied rõõmu nii silmadele kui südamele.

Kasvatajad soovitavad

Üsna samalaadsed nõuanded on Reelika Marrandil aiandusfirmast Elise Aed, kuid tema soovitab tolmeldajate lemmikutest esimesena monardasid. “Meil on neid terve kasvuhoone serv täis, ning näib, et õitseajal ei lõpe mesilaste ja kimalaste tegutsemine monardadel hetkekski.”

Lisaks monardadele tõstab Reelika esile ka väga vähenõudlikke akakapsaid − eelkõige pika õitseja tõttu. Ka paljud teised tolmeldajatele meelepärased taimed on meie aedades ammu tuntud – kurerehad ja kurekellad, kukeharjad ja vägiheinad, bergeenia, ogaputk, kassisaba ning tähtpea, Head mummumagnetid on ka maitsetaimedena tuntud liivatee, pune ja salvei. 

Kimalased mängivad looduslike tolmeldajate seas väga tähtsat rolli.

Õitsvatest põõsastest soovitab Reelika Marrandi tolmeldajalembestele inimestele kuslapuid, põõsasmaranaid ja budleiasid. Kuigi viimased pole meie kliimas alati päris külmakindlad, teeb nende kapriisid tasa menukus tolmeldajate hulgas. Eriti armastavad seda taime liblikad, sest ega inglased ilmaasjata teda liblikapõõsaks – butterfly bush – kutsu.

Lisaks soovitab Reelika märgata ka mummude muid vajadusi – vesirooside kasvatamise kaussides käivad nii mesilased kui kimalased väga usinasti joomas.

Britid soovitavad

Võrreldes Lääne-Euroopa ja Briti saartega, on Eesti loodusliku mitmekesisuse seisukord veel päris hea. Selleks et seal maal tolmeldajate olukorda parandada, on tublit tööd teinud näiteks Briti Kuninglik Aiandusselts. Nad on välja töötanud süsteemi, mille kohaselt on puukoolidel ja istikuäridel võimalik tolmeldajatele eriti sobivaid taimi märgistada vastava tähisega, lisaks andnud välja “eriti mummusõbralike” taimede nimekirja ning väljastanud ka üldisi soovitusi aednikele, kes tahaksid tolmeldajatele sobivat aeda pidada. 

Nii siilkübarad kui vesikanepid on suvelõpu aia tolmeldajamagnetid.

Siinkohal mõned RHSi (Royal Horticultural Society) näpunäited:

1) Vältige täidisõielisi kultivare. Neis puudub sageli nii nektar kui õietolm. Kui neid leidubki, on need tolmeldajatele väga raskesti kättesaadavad.

2) Ärge kunagi kasutage pestitsiide taimede õitseajal. Sama kahjulikud on ka süsteemsed pestitsiidid, näiteks Roundup, mis liigub läbi taime kudede nektarisse ja õietolmu ka hulk aega pärast kasutamist.

3) Kui vähegi võimalik, lisage oma istutusskeemidesse looduslikke taimi – need toetavad looduslikku mitmekesisust.

4) Jälgige taimi oma aias, ning kui märkate liike ja kultivare, mis tolmeldajatele eriti meeldivad, teatage RHSile.

5) Hakake mesilasi pidama või lubage mesinikel oma aeda paigutada mõni taru. Võite oma aeda paigutada ka pesapaiku erakmesilastele. Nendeks sobivad näiteks pilliroovarte kimbud või peene puuriga auklikuks (läbimõõt 2−8 mm) puuritud pakud.
Selline näeb välja erakmesilaste pesakast.