Foto: Schutterstock
Nutikas aiapidaja võtab lehtpõõsastest heki rajamise ette septembris-oktoobris, sest siis saab kasutada paljasjuurseid istikuid, mis on potitaimedest märkimisväärselt odavamad. Samuti soosib niiske ja jahe sügisilm juurdumist.

Ilma hekkideta ei saa aias kuidagi hakkama. Krunti piirav kuni paarimeetrine roheline piire varjab võõraste pilkude eest ja loob turvalise tunde aias olemiseks, peale selle kaitseb ka tuule eest. Madalamate hekkidega saab aeda liigendada ja need on heaks taustaks värvikatele lilledele ja ilupõõsastele. Kääbushekkidega on tore ääristada peenraid ja aiateid.

Potis kasvavaid lehtpõõsaid võib istutada kogu hooaja jooksul. Paljasjuursetele saabub sügisel õige aeg siis, kui lehed hakkavad lahti tulema – kasv on siis lõppenud ja taim talub ümberistutamist paremini. Kevadel tuleb paljasjuurseid istutada enne pungade avanemist.

Lehtpõõsaid võib istutada novembrini, oluline on, et enne püsivaid külmasid jääks taimedele paar nädalat aega juurdumiseks. (Okaspuudel kulub rohkem aega, et enne talve korralikult juurduda, neid ei soovitata septembri algusest hiljem enam istutada.)

1. Valmistage ette istutuskoht

Kõigepealt märkige maha tulevase heki asukoht: torgake selle algusesse ja lõppu tokid ning tõmmake nende vahele pingul nöör. Kaevake piki nööri umbes 30–40 cm laiune ning sama sügav istutuskraav.

Kobestage kraavi põhi aiahargi või labidaga ja täitke poolenisti kompostmullaga. Veidi võib lisada ka mõnd aeglase toimega kompleksväetist.

Nöörile võib pesulõksudega ära märkida taimede vahekaugused, sest siis läheb istutamine kiiremini ja rida saab ühtlane.

Nüüd sobitage prooviks üks istik kraavi. Kui taim jääb liiga kõrgele või madalale, võtke alt mulda ära või pange juurde.

2. Pilk istikutele

Vaadake üle juured: kõik, mis on murdunud või kahjustatud, lõigake oksakääridega tagasi. Juurte kärpimine soodustab nende harunemist.

Paljasjuursed istikud juurduvad paremini, kui hoiate neid enne istutamist paar tundi juuripidi vees. Konteinritaime mullapalli hoidke üleni vees 15–20 minutit, et see imaks end täiesti vett täis.

Kui paljasjuurseid taimi ei saa kohe istutada, hoidke neid kuivamise vältimiseks juuripidi kilekotis niiske turba, saepuru või sambla sees. Kotisuu siduge juurekaela kohalt kinni. Istikute pundid võib ajutiselt ka kohevasse mulda panna.

3. Hakkame istutama

Ärge laduge kõiki paljasjuurseid istikuid korraga istutuskraavi juurde valmis, kuna õrnad narmasjuured võivad päikese ja tuule käes hävida mõne minutiga. Sellised taimed ei pruugi üldse kasvama minna. N-ö ootel istikuid hoidke varjus ja katke juured märja kangaga, et nad ei kuivaks.

Hekki on parem istutada kahekesi: üks hoiab istikut õiges asendis ja teine katab juured mullaga, siis tallab esimene pinnase taime ümber kinni.

Juured jaotage ühtlaselt igasse suunda laiali, need ei tohi jääda ülespidi (juhtub siis, kui kraav pole piisavalt lai). Paljasjuurne istik peab jääma pärast mulla kinnitallamist samale sügavusele, nagu ta varem kasvas (juurekael maapinnaga tasa).

Potis kasvanud taimel harutage juurepalli küljest juuri lahti, siis suunduvad need ümbritsevasse mulda ja istik juurdub paremini. Nõu­istik pange veidi sügavamale, et juurepallile saaks pisut mulda peale panna.

Pärast istutamist tuleb taimi korralikult kasta, sest vesi viib mulla tihedalt juurte ümber. Kui mullapind on tahenenud, kobestage seda rehaga ja multšige vähemalt 5 cm paksuselt okaspuu koorepuruga.

4. Kääritöö teeb heki tihedaks

Nüüd tuleb veel istikud kääridega üle käia. Kõigepealt eemaldage kõik kuivanud ja vigastatud oksad, seejärel kärpige taimi 1/2 kuni 2/3 võrra. Pärast lõikamist võiks istikute kõrguseks jääda 15–20 cm.

Algajale aiapidajale võib tunduda selline lõikus väga jõhker, kuid ainult nii saab ilusa tiheda heki – tugev tagasilõikus sunnib põõsaid uusi oksi kasvatama ehk harunema juba maapinna lähedalt.

Jättes istikud tugevalt tagasi lõikamata, kasvab hõre ja alt tühi hekk.

Lõigake kogu rida nööri järgi, siis jäävad taimed ühekõrgused.

Esimese kasvuaasta suve algul ja keskel võite lehtpõõsastel veel korra kõiki pikivõrseid kergelt tagasi lõigata, see soodustab külgharude kasvu.


Kui tihedalt?

Järgige soovitatud istutusvahesid. Tasub teada, et kui istutate ettenähtust hõredamalt – et taimi kuluks vähem ja saaks kokku hoida –, kulub korraliku heki saamiseks hulga rohkem aega.

  • Madal hekk (0,5–1 m): taimede vahe 25–30 cm.
    Sobib muru piirdeks, iluaeda ja teede äärde. Sobivaid liike: läikiv tuhkpuu, harilik liguster, mage sõstar, taraenelas, Thunbergi kukerpuu, jaapani enelas, põõsasmaran.
  • Keskmise kõrgusega (1–1,5 m): taimede vahe 30–40 cm (keskmiselt kolm taime jooksvale meetrile). Tüüpiline tänavaäärne hekk. Sobivaid liike: läikiv tuhkpuu, ebajasmiin, harilik liguster, ungari sirel, viirpuud, mage sõstar, harilik kukerpuu, kurdlehine roos.
  • Kõrge hekk (1,5–2 m): taimede vahe 50–80 cm. Sobib tänava äärde piirdeks, kaitsehekiks, taustaks õitsvatele põõsastele. Sobivaid liike: ungari sirel, viirpuud, pärnad, kontpuud, sarapuu, ebajasmiin, põisenelas, villane lodjapuu.
  • Elavmüür (üle 2 m): taimede vahe 50–120 cm. Sobivaid liike: pärnad, valgepöök, viirpuud, must aroonia, sarapuu, ungari sirel.

Allikas: Helve Sarapuu “Hekid ja hekitaimed” (Valgus 2000)


Lehtpõõsaste eelised

  • Kasvavad hulga kiiremini kui okaspuud, tekitades ruttu tuule ja muu ebameeldiva eest kaitsva seina.
  • Taastuvad hästi mehaanilistest vigastustest.
  • Lehtpõõsahekki on lihtne noorendada.
  • On vähem muret kui okaspuudega, mida ohustavad kevadtalvine päikesepõletus ja seenhaigused.
  • Okaspuuheki pluss on see, et ta on läbipaistmatu müür ka siis, kui lehtpuud on lehed langetanud. Kuid õigesti rajatud ja korralikult hooldatud lehtpõõsahekk võib olla samuti vägagi tihe ja ka raagus olekus tõhusalt soovimatuid vaateid varjata.