Kokku on pandud põnevaid segusid: näiteks lutsern, redis ja sinep; aasristik, valge redis, mungoad ja läätsed; punased läätsed, punane kinoa, redis, põld-lambalääts.

Õnneks pole raske hankida ka Eestis kasvatatud maheseemet, seda leiab nii tervisetoidu- kui talupoodidest: näiteks hernest, toidukanepit, lina, valget sinepit. Tuttavalt taluperelt võib saada puhast nisu-, rukki- ja kaeraseemet.

Idandamiseks tasub koguda seemneid oma aia kõrvitsatelt, päevalilledelt, põld-lambaläätselt, põld- ja aedhernelt, aedoalt, rebasheinalt, hanemaltsalt, salatitelt, basiilikult, rõikalt jne.

Idandada võib peaaegu kõike, mis köögiviljaaias kasvab, välja arvatud tomat, mille idandid on mürgised. Peterselli ja tilli puhul ei tasu see aga ära, sest need idanevad väga aeglaselt.

Miks ikkagi nii kasulikud?

Idanemise ajal tekib idus selliseid aineid, mida kuivas seemnes enne pole ning mis hiljem taime kasvades kaovad. Selles peitubki idandite imeline vägi.

Kuiva seemne idus on kõik vajalik taime elutegevuseks: vitamiinid, ensüümid, mineraalained, kasvuhormoonid. Kui niiskus paneb seemne idanema, muutub kogu see väärtuslik kraam inimorganismile kättesaadavaks.

Näiteks tekib C-vitamiin, mida kuivas seemnes peaaegu polegi. Oluliselt suureneb väärtuslike B-rühma vitamiinide kogus. Vitamiini B2, mille vähesusest on tingitud muide ka inimese energiapuudus, tuleb juurde lausa neli korda! Mitmekordistub E-vitamiini sisaldus. Idanditest saab kaaliumi, magneesiumi, rauda jm mineraalaineid. Idandid on kiudainerikkad, mistõttu puhastavad organismi ja tekitavad täiskõhutunde.

Kuna idandid on nii rikkad bioloogiliselt aktiivsete toimeainete poolest, soovitatakse neid tarbida mõõdukalt, mitte üle 2 sl päevas.

Kirjanduse andmeil on suurim kogus väärtuslikke aineid idandeis 72tunnise idandamise järel, pärastpoole hakkab taim neid ise oma kasvuks tarvitama.

Külmkapis idanemine küll pidurdub, kuid sealgi ei tasu neid üle kahe-kolme päeva hoida. Valmis idandeid säilitage kaanega anumas või kilekotis.

Kus idandada

Kui teil on kavas idandamisega tõsisemalt tegelda, tasub osta spetsiaalsed idandamisnõud ja mitte jännata marlimeetodiga. Viimane käib nii: panete läbipestud seemned purki ja kinnitate purgi suule kummiga marli, et seemneid saaks idanemise ajal loputada. Seemnepurki tuleb hoida soojas ja pimedas kohas alaspidi suuga ja veidi viltu, et liigne vesi saaks välja nõrguda ja õhk sisse pääseks.

See kõik tüütab üsna varsti ära, tahaks mugavamaid vahendeid. Mitmekorruselised idandamistornid maksavad paarikümne euro ringis. Kui see tundub liiga kallis, võib alustuseks osta märksa odavama, umbes neli eurot maksva spetsiaal-se idandamispurgi. Sel on kaaneks plastist sõel koos mugava toega, kuhu anum viltu seisma panna.

Idandamistorn on muidugi väga mugav. Loputamiseks-niisutamiseks tuleb vaid ülalt vett peale valada, see niriseb läbi korruste alla, kust ta lõpuks ära valatakse. Mitme lavaga tornis saab korraga idandada eri liike või siis tekitada eri valmimisjärgus idandeid, tänu millele on alati võtta parimas idanemisjärgus kraami.

Kuidas idandada

Ühe inimese kohta on korraga paras võtta üks supilusikatäis kuiva seemet, sest idanedes suureneb idandite maht üllatavalt palju: lutsernil näiteks 10, läätsedel 6, mungoal 4–5, sojaoal 5 korda.

Peske seeme läbi ja pange likku. Vett olgu umbes neli korda rohkem. Kasutage puhast joogivett, näiteks värsket kaevu- või filterkannuvett. Otse kraanist lastud vesi pole hea.

Olenevalt seemne suurusest tuleb seda leotada 4–12 tundi. Umbes 12 tundi tahavad liguneda näiteks munguba, sojauba, teravili, kikerhernes; kümme tundi herned ja läätsed; viis tundi lutsern, redis jm peenemad seemned.

Pärast leotamist valage vesi ära ja loputage seemned läbi. Niisked seemned pange pimedasse idanema, sobivaim temperatuur on 21–24°. Toitaineterikas leotusvesi kasutage ära lillede kastmiseks.

Idanemise ajal loputage idandeid hommikul ja õhtul toasooja veega, et neid niisutada ja ära uhtuda ainevahetusjääke ning võimalikke hallitusseente tekitajaid. Kui üks loputuskord jääb vahele, et riku see veel idandeid, kuid kui unustate juba paar-kolm korda, võivad seemned liigselt kuivada ega idane enam edasi.

Idandeid võib hakata sööma kohe, kui nad on paari mm pikkused. Mida peenem seeme, seda pikemaks võib lasta idanditel kasvada, ilma et väärtuslikud omadused kaoksid. Parim pikkus on näiteks mungoal 2–3, läätsedel 2–3, lutsernil 3–5, sojaoal 2–4, kikerhernel 2–3 cm. Kui idandid on “valmis”, pange nad külmkappi. Enne söömist laske veel kord värskenduseks vee alt läbi.

Sööge ja nautige

Osa allikaid väidab, et aeduba, kikerherneid ja sojauba peab enne söömist keetma kümmekond, läätsesid 2–3 minutit, et mürgised ained laguneksid. Samas leidub ka arvamusi, et me ei söö nende idandeid nii tohututes kogustes, et võiksime saada mürgituse.

Vahelduseks võib idandid mikserdada püreeks. Idandite hapendamisel saab aga kosutava joogi. Selleks pange purki 1–2 mm pikkused idandid, valage peale soe (25–30°) vesi, sulgege purk tihedalt kaanega ja hoidke ööpäev soojas (25–30°) kohas. Iduvesi on meeldivalt hapu ning varustab seedekulglat väärtuslike piimhappebakteritega.

Need idandid, mida te ei jõudnud aga õigel ajal ära süüa, pistke mulda ja kasvatage rohelisteks võrseteks, mis on samuti väga tervislikud.

Mis on mis?

Idanditest rääkides nimetatakse neid massiliselt valesti ehk siis idudeks. Teeme asja selgeks.

- Idu on seemne osa, millest areneb taim. Idu koosneb tulevase taime organite algetest (idujuur, iduvars, idulehed, idupung). Lisaks idule on seemnes tavaliselt ka sisetoitekude.

- Idand on arenema hakanud idu, mis toitub seemne varudest.

- Idulehed on õistaimedel esimesed üks või kaks lehte, mis seemne idanedes arenevad ja valguse käes roheliseks muutuvad. Neid nimetatakse tõusmeteks, enamasti aga suupärasemalt võrseteks.

- Idandeid kasvatatakse pimedas (enamik seemneid, v.a väga peenikesed, tahab ju idaneda mullas, kus on pime). Tõusmed vajavad kasvamiseks valgust.

Jaga
Kommentaarid