Valik vürtspaprika seemneid Foto: Birgit Püve, Birgit Püve / Maakodu
Tšilli ehk vürtspaprika kasvatamine on igas kodus ja ka ilma aiata imelihtne: ta kasvab ja kannab suurepäraselt saaki ka aknalaual potis. Kusjuures seemned võiks mulda panna just nüüd.

Tšillide maailm on suur, lai ja äärmiselt värvikirev. Neid on saada tohutus hulgas variatsioonides nii värv, vilja kuju kui ka vürtsikus võib erineda seinast-seina.

Kuigi me oleme harjunud tuttavat tulisust tundma pigem Aasiast pärit toitudes, on tšillitaime koduma üllatuslikult Mehhiko, kus teda hakati kultiveerima juba rohkem kui 6000 aastat tagasi. Aasiasse viidi need taimed just nimelt sealt ning alles 16. sajandil. Tänapäeval on vürtspaprika suurim tootja, tarbija ja ka eksportija India, kus tema kasvatamine on muutunud arvestatavaks majandusharuks.

Tšilli vürtsikus oleneb paljuski taime liigist ning sordist: tavapäraselt kasvatatakse 5 erinevat liiki taimi, mis omakorda jagunevad lugematuteks erinevateks sortideks. Vürtsikuse annavad viljale ning ka taimele kapsaitsinoidid – alkaloidid, mida leidub vaid tšillides. Kokku on neid leitud 14 ja eriti palju kapsaitsinoide leidub tšillikauna sisemuses, valgetes „ribides“, millele kinnituvad seemned.

Tšillide teravust väljendatakse sageli nn Scoville’i tulisuse ühikutega. Selle skaala leiutas 1912. aastal Wilbur L. Scoville ja mõõtmine käib nii, et viis katseisikut maitseb lahjendatud tšilliekstrakti. Ekstraktile lisatakse järjest vett seni, kuni teravust ei ole maitses enam tunda. Skaalat näitab lahjendamise aste (kui palju tuleb ekstraktile vett lisada, et teravust maitses enam tunda ei oleks). Näiteks serrano kangus võib olla Scoville’i vahemikus 5000–15 000 – see tähendab, et kui võtta üks osa serrano tšilli ekstrakti, siis selle maitse kaob alles lahustatuna 5000 kuni 15 000 osas vees.

Teravus, mida tšillit süües tunneme, oleneb lisaks kapsaitsinoidide hulgale ka nende tüübist – igaüks neist tekitab erineva reaktsiooni. Mõned tunduvad suus soojendavad, mõned põletavad, mõned kibedamad, mõned mahedamad – nende kombinatsioon annab igale tšillile selle eripärase maitse. Mõned reageerivad kohe keelele sattudes, mõne maitset on tunda alles hiljem suu tagaosas või kurgulaes. Nii tasub iga uut tšillit söögitegemisel kasutades kõigepealt katsetada või alustada spetsiaalselt selle tšilli jaoks mõeldud retseptiga, et õige kogus ja maitsenüansid võimalikult turvaliselt selgeks saada. Lisaks tuleks värskete tšillidega toimetades kanda kindaid, vastasel juhul võib olla pikka aega võimatu õhetust sõrmede vahelt maha pesta.

NB! Tšilli poolt tekitatud "tulekahju" ei aita oluliselt kustutada vesi, karastusjook ja õlu - kõige paremini mõjuvad erinevad piimatooted.

Allikas: OrganicLife, Wikipedia