Rilke rada Foto: Tapio Vares
Ühel aprillipäeval, selle asemel, et tagasi kodu poole vurada, sattusime hoopis Aadria mere äärde. Jõudsime Sloveenia piiri lähedases Sistianas Rilke raja algust märkiva stendini.

Tegemist on Duinosse suunduva miilipikkuse väga populaarse matkarajaga, mis kulgeb 90 m ligi kõrguvate rannakaljude harjal, sisemaa poole jääb metsaala.

Raske on siinkohal kokku suruda Rilke rajal mind vallanud emotsioone, rahulolutunnet, vaimustust, rõõmu millestki nii kaunist. Jah, see oli kõige ilusam loodusmaastik, mida ma eales näinud olen. Rada on saanud nime Prahast pärit poeedi Rainer Rilke järgi, kes siin sajandi eest oma Duino eleegiate jaoks inspiratsiooni käis kogumas. Igatahes midagi veel mõttelendu soodustavamat on raske leida.

Esiteks juba asukoht: selja taga Kesk-Euroopa, ees lõunasse kaduv türkiissinine sätendav Aadria meri. Seal kuskil veevälja taga, ümber Itaalia saapakontsa, on juba Aafrika… Duino kandis on koos Kesk-Euroopa ja vahemerelised taimeliigid.

Võtsime puhkepausi ja olesklesime hea hulga aega kaljujärsaku servas õitseva õissaare vilus. Ümberringi levis kui hoolikalt kujundatud aed. Valevaid kriidiajastu lubjakaljuteravikke dekoreerisid parukapuud, ülespoole kõrgusid kaharad ümarate võradega prantsuse vahtrad. Seal kujunes see väikeste kolmetiste sinilillelehtedega puuliik mu lemmikuimaks vahtraks üldse. Peale nende mahaleb-kirsipuid, punases noorlehes terebintod (eesti keeli tärpentinipistaatsia), kuldses õies sarikhernepõõsad, tumedad iilekstammed, ilusad tihevormsed fillüüread.

Siis veel kibuvitsu, musti mände, loorberit, veinipuuvääte, kiviroosikuid ehk tsistuseid, kirss-kontpuud, villast lodjapuud, humalpööki, ohtralt õissaari, sekka tõrjuvailmelisi ogalisi smiilaksikardinaid, ka spartsiumiraage. Samuti jagus karvast tamme, ehkki kahjuks vähevõitu. Noh, lisaks õitsvaid viirpuid, arvatavaid kalju-türnpuid, üks omapärane näsiniineliik, vürtsikalõhnalised mägi-piparrohud, igihalid, euroopa alpikannid…

Aegade vetest uuristatud lubjakaljukillud koos otsekui bonsaiks kujundatud väänlevate parukapuudega lõid vapustavaid kiviktaimlaid. No täiesti nagu hiina aiad! Aga tegelikult ei saa ükski inimese loodud kiviktaimla või kivikompositsioon ilu poolest nende Duino rannaraja omadele ligilähedalegi.

Nüüd, tagasi kodus, vaatlen oma “Aadria õue”, kus kuua aega hiljem lehtivad mitmed seal nähtud liikide esindajad, esialgu veel küll vaid vitsakesed. Duino vaimustus kestab endiselt ja juba pean plaani juuni lõpul parukapuu pistoksi teha. Prantsuse vahtra kõrval (meil täiesti võimalik väljas kasvatada) lummab mind peale reisil nähtut väga ka parukapuu. Mitte see hellik tumepunaselehine vorm, mida kõik puukoolid pakuvad, vaid Luualt hangitud külmakindel põhiliik. Suvel roheline, teeb ümarlehine parukapuu sügise saabudes läbi imelise moondumise, lahvatades kõikvõimalikesse punastesse toonidesse. Euroopa looduse sügisvärvid on Põhja-Ameerika ja Aasiaga võrreldes üsna plassid, seda just punase värvi poolest. Õnneks leidub üks tore erand – parukapuu. Ning kui tahta luua vahemerelise tunnetusega aeda, siis meie tingimustes on parukapuu asendamatu. Igihaljust annavad juurde pukspuu ja tuliastel, taimemeeleolude kiviseks raamiks sobivad suurepäraselt paekividest laotud müürijupid.

Kuid siiski on see kõik aseaine. Sa võid ju üht-teist järele aimata, võid isegi parukapuud bonsailikuks puujässiks kujundada, ent kauneid looduse kujundatud karstimaastiku valevaid lubjakaljukiviktaimlaid näed paraku vaid kaugel lõuna pool. Näiteks Kesk-Euroopa lõunarannikul Duinos.