Eesti tingimustesse sobib kõige paremini muru, milles on peaaegu võrdselt punast aruheina ja aasnurmikat. Shutterstock
Kevadel võivad silma jääda lumiseene põhjustatud murukahjustused, mille pärast ei tasu paanikasse minna. Muru tuleb turgutada lämmastikurikka väetisega, siis on see suure tõenäosusega suveks jälle ilus.

Lumiseene levikuks on soodsad tingimused, kui lumi langeb sulale maapinnale (temperatuur lumekihi all üle 0°), ja ka varakevadiste sompus ilmadega. Soe ja niiske lumevaip on haigusetekitajate levikuks ideaalne keskkond ja nii võib juhtuda, et lume alt vabanenud murus haigutavad suured kollakad laigud. Lähemalt vaadeldes paistab, et murukõrred on kaetud õrna kirmega ja veidi kokku kleepunud, hiljem muutub murukamar täiesti pruuniks. Tegu on seenhaigustega, mille kohta kasutatakse ühisnimetust lumiseen.

Valige õige pikkus

Lumiseene vältimiseks tuleb valmistuda juba sügisel. Kui jätta muru sügisel väga pikaks, siis talve jooksul see lamandub. Kevadine päike ei pääse lamandunud taimekihi alla ja taimed ei saa fotosünteesiks piisavalt valgust.
Erakogu


Paksu rohukihi all on niiske, soe ja pime. Taimed hingavad edasi, kuid lõpuks saavad varuained otsa ning taimed muutuvad nõrgaks ja haigustele vastuvõtlikuks.

Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur Henn Raave võrdleb lamandunud muru maapinda katva tekiga. “Sellist agrotehnilist võtet, mis lumiseene vastu sajaprotsendiliselt aitab, pole olemas. Tuleb jälgida, et muru ei jääks vastu talve väga pikaks (üle 5 cm). Eriti ohtlik on see väga tiheda muru korral, mille puhul ei tohiks taimepikkus ületada 3 cm. Väga tihedaid taimikuid võiks sügisel veel õhutada – see muudab need hõredamaks,” soovitab ta.
Lumiseeneks nimetatakse mitut üheaegset seenhaigust.
Shutterstock

Viimane niitmine tuleks teha vahetult enne külmade tulekut. Kui niidujäägid moodustavad murupinnale paksu kihi, kust päikesevalgus läbi ei paista, tuleks need eemaldada. Seda tuleks teha nii suvel kui ka sügisel.

Teine oluline võte on muru väetisega turgutamine, mida tuleks teha nii kevadel kui ka sügisel. Kevadel tuleb murule anda lämmastikväetist – see annab murutaimedele kasvamiseks rammu.

Sügisväetamist tuleks teha augusti teises pooles või septembri alguses. Nagu näitasid Eesti Maaülikooli lektori ja taimekasvatuse konsulendi Indrek Kerese tehtud katsed, aitab lumiseene kahju vähendada just kaaliumiga väetamine. “Väetis aitab taimedel ennast talveks paremini ette valmistada. Terve taim, nagu ka terve ja hästi toidetud inimene, on haigustele vähem vastuvõtlik,” lisab Raave.

Kevadpäike pärsib eoseid


Muru ei tohiks rajada seemnesegust, milles karjamaa raiheina osakaal on üle 20%.

Kui lumiseen on ikkagi muru kahjustanud, tuleb esimese asjana vaadata, kas kahjustatud kohad taastuvad ise.


“Kui kahjustatud ala suurus on üle poole ruutmeetri ja on näha, et muru seal kasvama ei hakka, siis rehitsege see pind mustaks mullaks ja külvake uus seeme. Kasutage sama või sellele lähedase koostisega seemnesegu, millest muru on rajatud,” õpetab Raave. Päikeselised kevadpäevad mõjuvad lumiseene eostele pärssivalt.

Muru parandamiseks on müügil ka nn renoveerimissegud, mis annavad küll kiire tulemuse, kuid millest tärkav taimik näeb tavamuruga võrreldes teistsugune välja. Kulub paar aastat, enne kui muru ühtlaseks muutub. Renoveerimissegude puuduseks nimetab Raave ka seda, et need koosnevad peamiselt karjamaa raiheinast, mis ei pea Eesti kliimas vastu.

Pärast külvi katke seemned pealt õhukese (u 0,5 cm) mullakihiga ning rullige kergelt üle või tihendage mulda mõnel muul moel, näiteks n-ö rehaga koputades. See hoiab seemnete ümber niiskust ja need idanevad ühtlasemalt.