„Ei saa ainult tööd rühmata, vahepeal peab ka oma aia ilusaid vaateid nautima,“ leiavad Mai ja Peeter Dobrjanski. SVEN ARBET
Mai ja Peeter Dobrjanski on leppinud tõdemusega, et koduaed, mida nad 22 aastat tagasi Järvekülla rajama hakkasid, ei saa kunagi valmis. Ikka leidub lille-, põõsa- ja puuliike, mida kasvamas näha soovitakse. Selle tarvis on tulnud isegi krunti laiendada.

Värvid ei kao aiast ühelgi aastaajal, vaid vahelduvad järjest. Taimed on ju valitud niiviisi, et õisi jätkuks seal varakevadest hilissügiseni.

Kui palju sorte Dobrjanskite aias leidub, ei oska pererahvas öelda. Ehk sadu, või kisub koguni tuhande ringi? Aeda rajama hakates oldi optimistid, et suudetakse kõiki kasvama pandud sorte ja liike meeles pidada. Nüüd on Mai hakanud ka ostetud sorte kirja panema või tuvastab olemasolevaid raamatute järgi.

Maakodu on Dobrjanskite põnevat aeda külastanud ja pildistanud mitmel aastaajal. Ühel äikese-eelsel juulikuu päeval läinud sügisel läksime taas Järveküla aeda uudistama. Mis on viimase kaheksa aastaga muutunud?