Väga paljusid Aasia liike saame ka Eestis avamaal kasvatada. Kuid mida erilisemaid ja põnevamaid tahta, seda enam peame kahjutundega nentima: oh, ei lähe nemad mitte! Samas on Eesti “vastikult” piiripealne maa. Oleks siin talved nagu kusagil Uuralites – mis seal’s ikka, tuleb leppida. Kuid väga sageli saame tunda lääne-euroopalikke talveilmu ja need panevad tulihingelistel aia- ja dendrohuvilistel unistused õitsema. Ja nii siin muudkui katsetatakse. Ikka avamaal. Suured katmikalad on luksus, mida vaid botaanikaaiad võivad endale lubada.

Kloostrimetsa subtroopika kasvuhoones võtab sisenejat kõigepealt vastu Aasia osakond. Vaatad 5 m kõrgust kampripuud (Cinnamomea camphora) ja kahetsed, miks ei võiks see Hiina haljastuses ülitavaline loorberiliste sugukonna puu meilgi väljas kasvada? Meile küllap ühed lähemad välitingimustes edukalt vastu pidavad kampripuud elutsevad Lõuna-Tiroolis Sarca orus. See on lummav pilt: lumised Alpid taustaks, sina aga seisad igihalja lõhnava kampripuu all. Eestis on kampripuu muidugi ainult talveaia taim. Niisamuti ka kameeliad, kes on Kloostrimetsa kasvuhoones juba üle pea sirgunud.

Lähedal õitses lopsakas riisipaberipuu, kes soojemas kliimas olla hirmus umbrohupuu.
Kaunid on külmahellad okaspuud. Näiteks laia okkaga oleandrilehine kivijugapuu (Podocarpus neriifolius) ja harringtoni peajugapuu (Cephalotaxus harringtonia). Stopp! Aga see viimane liik võiks meil äkki avamaalgi kasvada? Vaadates lopsakaokkalisi peajugapuid ja õues valistevat talve, tundus mõte ehk liiga lennukana, kuid siiski… Nimelt olla harringtoni peajugapuu Soomes Mustilas juba aastaid avamaal vastu pidanud. Tõsi, vist küll lumealuse põõsakesena. Teisalt on veel õrnem fortunei peajugapuu ellu jäänud Kuramaal Grobinas. Nii et mine sa tea! Harringtoni peajugapuu lihakaid plastihaisulisi vilju korjasin ma tunamullu sügisel Bratislava botaanikaaiast. Nagu jugapuudel, võtvat ka peajugapuudel seemnete idanemine kole kaua aega. Saab näha, lootused on mul igatahes suured. See peajugapuuliik võib meil osutuda välimuselt üheks eksootilisemaks okaspuuks, kes välitingimustes ellu jääb.

Aasia osakonda on istutatud ka bambuseid. 5 m kõrgune Bambusa ventricosa ehk jombuline bambus oma paksude kõrtega näeb igati korraliku bambuse moodi välja. Kiitsakam on Pseudosasa japonica, kohe segus juurevõsulise Lõuna-Hiina palmi Rhapis excelsa’ga. Kuid kas ei võiks toda bambust meil ka õues proovida? Pseudosasa japonica on pehmemas kliimas raskesti vaos hoitav umbrohi. Hästi kasvab see 6. tsooni liik Krakovi botaanikaaias, sirgudes õues ühe laiuva kuldpöörispuu all 2-3 m kõrguseks. Tasuks katsetamist!

Tjah, taimemaailmas on tegelikult ülirikkalikult liike, keda meie mail tasuks üritada õues kasvatada. Siiski taanduvad säärased katsetused sageli tõdemuseni: kui see Eesti kliima vaid nii õrritav poleks. Kord lubab, siis mitte; laseb põnevatel eksootidel aastaid kosuda, et lõpuks ikkagi hävitada.

See jutt hõlmas vaid murdosa huvitavatest Aasia taimeliikidest, kes on peidetud Kloostrimetsa triiphoone varju alla. Muuseas jäi kirjutamata sarv-iileksist ja kes nad seal veel kõik olid…