Luuderohu õied on küll tagasihoidlikud, kuid meeldivad väga mesilastele.
Eesti looduses – ja isegi aianduses – pole olukord liaanidega, veel enam igihaljastega, eriti kiita. Siiski leiame vähemalt ühe taime, mis meil isegi looduslikult kasvab ja vahetult enne talve tulekut õitseb.

See taim on meie looduses otsekui võõrkeha. Taolised igihaljad lehed ning roomav-roniv kasvukuju ei tahaks nagu kuidagi meie loodusesse sobituda. Tegelikult ta ongi  Eestisse “maha unustatud”. Taimeteadlased peavad teda reliktiks ehk jäänuktaimeks ajast, mil meie kliima oli tublisti soojem. See seletab ka ta looduslikke kasvukohti Eesti kõige leebema kliimaga aladel – meie läänesaartel.