Foto: Sven Arbet
Ostsime vana maja, mille pööningule on ohtrasti kogunenud tuvisõnnikut. Soovitage palun, kuidas seda saaks ära kasutada. Kas see kõlbab väetiseks? Äkki on seisnud linnusõnnik tervisele ohtlik?

Vastab Kadrin Linna

Tundub, et majaostuga saite kauba peale kingituse, sest kodulindude väljaheited on taimedele toiteelementide rikkuse poolest parimad orgaanilised väetised. Nendes on kõiki toiteelemente rohkem kui koduloomade sõnnikus.

Tuvisõnnik on isegi kanade jt kodulindude sõnnikust väärtuslikum. Taimed omastavad mõlemat väga hästi, neid võib kasutada nii põhi- kui pealtväetisena kõikidele kultuuridele.

Kahjuks pole teada, kui kaua ja mitu tuvipaari võisid teie pööningut lagastada ehk milline kogus kuivanud rammu õnnestub teil katuse alt välja pühkida. Lindlas arvestatakse, et üks lind annab aastas puhast, s.t allapanuta sõnnikut järgmiselt: kana 5–6 kg, part 8–9 kg, hani 10–11 kg. Tuvi kohta seda kahjuks öelda ei oska.

Veelindude sõnniku väiksem väärtus tuleneb neile antava sööda keemilisest koostisest.

SEISNUD SÕNNIK ON SUHTELISELT OHUTU
Ilmselt valmistab teile muret tuvidega leviv haigus ornitoos. 1930ndail avastatud ornitoosi tekitaja seostus esialgu puuris elavate toalindudega (papagoid, kanaarilinnud). Kuid see võib esineda mis tahes linnuliigil. Haige lind on loid, istub, suled sakris, pea ja tiivad longus, nokast eritub lima. Kõhulahtisuse korral võib roojas esineda verd.

Haigusetekitajaid leidub sulgedel, eritistes ja veres. Inimesele võivad need kanduda tolmust õhku sisse hingates või haige linnuga kokkupuutes, näiteks siis, kui linnutalitaja pesemata kätega sööb või sigaretti süütab. Nakkust on saadud ka nahal olevate pisikriimude kaudu, sest töötati kinnasteta. Lapsed eriti ohus pole, kui nad just haiget lindu ei paita. Haigestunud inimene tavaliselt seda tõbe oma lähikondsetele edasi ei anna.

Ornitoosi tekitaja kuulub klamüüdiabakterite hulka. Väikesel bakteril on samu omadusi mis viirustelgi. Kõrges temperatuuris ja desinfitseerivate ainete toimel ta hävib. Esemete pinnale sattunult säilib bakter eluvõimelisena vaid mõni tund, eriti ruttu hävib ta päikesekiirtes. Väga madal temperatuur ei tee talle aga mingit kahju. Isegi külmas, kui kraadiklaas näitab –70 °C, säilib bakteri eluvõime kaks aastat või kauemgi.

Kui hakkate kuivanud sõnnikut kokku koguma, kasutage kaitseks nina-suumaski, prille ja kindaid, sest suled ja väljaheidete tolm võivad tekitada hoopiski allergiat (nohu, õhupuudust jt hingamisteedega seotud haigusi), aga mitte ornitoosi. Linnud ei ole ju alati ja igal pool raskelt haiged.

Tuvisõnniku väärtuslike omaduste pärast ei tasuks nende tüütuks muutuvate lindude sigimist ka soodustada. Sulgege aknad ja unkaavad, et kulud ei pääseks pööningule. Kui märkate maja lähedal linnupaari õrnalt kudrutamas, on see märk, et katus vajab kontrollimist. Väiksemgi auk katuses või muus ehituskonstruktsioonis annab tuvidele pesitsemislootust. Õigeaegse pisiremondiga hoiate tuvinuhtluse ära.

KUIDAS TUVISÕNNIKUGA VÄETADA?
Kõige lihtsam on valmistada sõnnikuleotist. Sedasi saate ruttu mõjuva ja toitaineterikka orgaanilise pealtväetise, mis aktiviseerib ka kasulike mullabakterite elutegevust.

Täitke 1/3 ämbrist sõnnikuga, valage peale leiget vett, nii et ämber oleks ääretasa täis, kuid saab ka sisu segada ja kaane peale panna. Hoidke kaetud leotist vähemalt 1–2 ööpäeva ning segage vahetevahel. Käärima hakkava sisuga nõu asetage kasvuhoonesse sooja või pange päikesepaistelisse kohta.

Kuna sõnnikuleotis on tugevalt põletava toimega, peate seda lahjendama vähemalt 8–12kordselt. Lahjendamata leotist ei või taimedele anda! Ühest ämbritäiest kontsentraadist jätkub koduaias tavaliselt ühekordseks kasutamiseks.

Kosutades niisuguseid köögivilju (peakapsas, kaalikas, porgand, peet või sibul), mis vajavad väetist kogu aja, võiksite neid vedelväetisega kasta kasvuperioodil 3 või enam korda. 5–6 nädalat enne saagikoristust lõpetage väetamine. Vastasel juhul kannatab köögiviljade maitse ning säilitamiseks ei kõlba nad ka.

Kurk, tomat ja kõrvits vajavad pealtväetist alles siis, kui algab viljade moodustamine. Siis on nende väetistarve esialgsest mitu korda suurem. Seni ärge taimi üle väetage. Kahju võib muidu olla tõsine ja seda on raske heastada.

Väetamiseks sobib pilves ilm, kui muld on parajalt niiske. Tõmmake peenrale ridade vahele 6–8 cm sügavune vagu ning valage selle 4–6 jooksva meetri kohta 1 kannutäis lahjendatud sõnnikuleotist. Kuna lehtedele võib seejuures sattuda põletava mõjuga väetisepritsmeid, peaks seejärel kogu peenra puhta veega üle laskma, kasutades selleks kas sõelaga kannu või voolikut.

Niisugused kiirelt saaki moodustavad taimed nagu redis, salat, spinat jne vajavad väetist kohe pärast esimese pärislehe ilmumist. Nendele andke põllurammu kompostina juba enne külvi või istutamist.
Tuvisõnnikut saate kasutada nii leotisena kui komposteeritult. Ilu- ja tarbeaias on mõlemat vaja.

Taime- ja majapidamisjäätmetest ning puulehtedest valmivale kompostile võiks lisada ka sõnnikuleotist, sest aeg-ajalt peate kastes niikuinii hoolitsema hunniku ühtlase niiskuse eest.

Hästi lagunenud komposti mahub 10-liitrisesse ämbrisse umbes 5 kg ning seda jagub ca 5 m² väetamiseks.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu märtsi numbris.