Trompetipuu. Foto: Tapio Vares
Kaunase botaanikaaed asub kesklinnast üle Nemunase jõe paraja jalutuskäigu kaugusel. Linn näikse seal justkui otsa saavat ja valdab maale jõudmise tunne.

Botaanikaaed hakkab kuidagi märkamatult pihta: korraga oleme pargivälul, mida teiste seas raamivad päris tore hõlmikpuu ja korgipuu. Üks valgepöökidest on oma paljuharulise laiuva võraga vaatamisväärsus omaette.

Siiski selgub, et päris õige paik on veel ees. Kergendame kumbki kukrut 5 liti võrra ja lõpuks olemegi kohal. Suur osa aiast tundub na lagedavõitu, ent teisal on puud jõudnud üksjagu sirguda ja koos kanalitelabürindi ning suure saarega tekib vägagi haarav kooslus.

Põhja-Euroopa konteksti silmas pidades tasuks Kaunase botaanikaaia vapitaimeks kaaluda puuvõõrikut (Viscum album). Puuvõõrik jõuab Kaunases oma leviku põhjapiirile (muuseas ulatub areaal ka Kuramaa edelaserva). Seda parasiitset igihaljast omapärast taime ei saa kahjuks puukoolidest osta. Uue puuvõõriku kasvama saamiseks on vaja värsket seemet, see soovitatavalt papli kooreprakku toppida ja lootma jääda, et ehk asi õnnestub. Kahtlane, kas Kaunases neid keegi sedasi külvab, küllap on kõikjal üle botaanikaaia papleid täitvad haljaskerad ikka omapead kasvama hakanud. Kaunasest kümmekond versta lõunas asub laialdane puuvõõrikute kasvuala, neid on lihtne silmata Varssavi maanteeltki. Väga poolalik tunne valdab.

Muuseas leidub puuvõõrikuid hulgana ka ühel botaanikaaia hõbevahtral, kes paraku pooleldi kuivanud. Ühes peremeespuu hääbumisega surevad kuivavatel okstel ka puuvõõrikud.

Botaanikaaia erilisemate väärtuste hulka kuuluvad kaks pisut üle 15 m kõrget tulbipuud. Leedukeelselt teabetahvlilt arvan taipavat, et need puud on Veliuona tulbipuude järglased ja veidi üle poole sajandi vanad. Peame nende kaunite varjuliste puude all maha väikse pikniku ja desserdiks mugime läheduses asuva pöögimetsafragmendi servas küllastumiseni moorusmarju. Mustad viljad pudenevad vähimalgi puudutusel ja määrivad me käed ning suud mustikakarva. Oeh, suurepärane Leedu eksootika! Viljad on ülimagusad, ehkki pisikesed, ja lõpuks tekib mõnus siirupine küllastus.

Tõttöelda ega siinkohal maksagi hakata ükshaaval üles lugema kõiki selle pargi puid-põõsaid. Et sealsetest rikkustest mingit pilti saada, teen siinkohal ühe väikese valikulise nimekirja.

I Juudapuulehikud, üks laiuv isend õige maaliline, taustaks kanal ja kivisillakaar.

II Nii oma 10 m kõrge kivitamm (Quercus petraea), kes üllatab oma harilikust tammest vägagi erinevate suurte lehtedega. See külmakindel dekoratiivne liik võiks Eestis palju laiemalt levinud olla.

III Paar hariliku kastani (Castanea sativa) noorukit kaskede varjus, mõni siilviligi küljes.

IV Platanus acerifolia, harjumatult korbalise tüvega kümmekond meetrit kõrge puu.

V Platanus occidentalis, põõsasjam ja veidi madalam, ometi heakasvuline USA idaosast pärit liik.

VI Raudpuu (Parrotia persica) ulatub mulle rinnuni, tänavune külm talv polegi seda Kaspia lõunarannikult pärit haruldust näpistanud.

VII Catalpa ovata salu, kõrgeim trompetipuu seal küünib 10 meetrini, lehed eksootiliselt latakad.

VIII Harilikud trompetipuud (Catalpa bignonioides) naabruses, õitsevad väga dekoratiivselt nemadki.

IX Mõned hõlmikpuud - ikka juba täitsa puud!

X Kolm metasekvoiat, kaks neist on põõsastunud laiuvaks, üks on suutnud sirguda 10 meetriseks puuks. Seega oleneb vastupidavus ikka väga palju konkreetsest isendist.

XI Uhked tiibpähklipuud

XII Vahtralehiste pihlakate (Sorbus torminalis) salu.

XII Prantsuse vaher (Acer monpessulanum) - vähemalt viiemeetrine vits, tore tervitus lähisvahemerelistest metsadest.

Ja nii aina edasi. Mõistagi ei saa ma jätta kõige lõppu soovitamata: kui Kaunasesse satute ja vähegi aega on, siis lisaks toredale vanalinnale jõgedevahelisel poolsaarel ja vaadetele valgepöögiliselt Aleksotase mäelt ei teeks teps paha paar tundigi varuda botaanikaaia külastamiseks.