Kevade tulemine
21. märts. Päike, +9 kraadi ja kõik sulab. Oo, metsaaias on ümaralehisel alpikannil otse jääkoorikust ilmunud kaks õienuppu! Mullu sain kolm mugulakribulat, nende esivanem on pärit Abhaasiast. Ja nüüd võin esmakordselt nautida varakevadise kodumetsa alpikanniõisi.
Kirsskontpuu õienuppudest piiluvad juba kollased tolmukateotsad. Klibutaimla kubiseb ämblikest.
Õhtu poole. Sookurg kruuksus kajaval häälel metsa kohal. Musträstad laulavad nii ülikevadiselt. Oh, ilus.
Eelmine aasta oli 5. aprillil lund sama palju kui nüüd. Tänavu oleks vist sama hull seis, kui mullu oleks ohtrate vihmasadude asemel lund uhanud. Õnneks läks teisiti.
22. märts. Segane : +12 kraadi! Päike, pilv. Sipelgad pesal. Kärbsed. Mesilane ründas. Kollased liblikad lendlevad. Lagleparv põhja poole.
Lõikasin viimase õunapuu ära, ka ahtalehist hõbepuud ja plaatanit laasisin alt. Danfordi iirise kollane õieots väljas.
Euroopa põisakaatsia on tänavu üllatuslikult täiesti tervena talvitunud. Väimus on tal kole petlikult kuivetunud. Lõikasin hooga mitu võrset tagasi, enne kui taipasin oma viga. Sattusin selle lõikumisega liiga hoogu jah.
Santoliin talvitus taas väga hästi. Tundub sama kindel olevat kui lavendel, ehkki loetakse 7. kliimatsooni taimeks. See korvõieline poolpõõsas võlub oma helehõbedase värviga, ka on tal omapärane lõhn, meenutab veidi ehk raudrohtu.
23. märts. Suurem osa aeda on lumest vaba. Paljud eksoodid on uskumatult hästi talvitunud. Aga siiski ei maksa veel hõisata. Natuke peab ootama.
24. märts. +8 kraadi. Cyclamen coum'i ehk siis ümaralehise alpikanni esimene õis on avanenud! Ise vaevu sõrmeküüne suurune kribu, aga nii intensiivse purpurlilla värviga, et juba kaugele paistab see täpp. Meie oludes varakevadel vaieldamatult absoluutne värvipomm.
26. märts. Päike, +7 kraadi. Krookustevälu õites (sieberi, kollane etc). Väikestviisi rohimist siin-seal.
27. märts. Päike, +7. Lumi on kõikjalt läinud, lagedal juba ka maa sula. Võtsin pukspuudelt varjukangad ära. Võrkja iirise helesinine sort on mul sibuliiristest kõige vastupidavamaks osutunud. Ja nüüd palun väga: plaksti õie avanud! No on ikka eksootika. Tarisin loorberi, mürdi, oliivipuu etc potid kiviaiale. Väike tiik on jäävaba.
28. märts. Päike, +9. Krookustevälu on üks suur sagiv-sumisev mesilastesülem. Ka kevadise krookuse valge sort Jeanne d'Arc õitseb.
Kiviktaimla ehitus. Istutasin paljunduspeenrast oma paemäele euroopa toompihlaka nääpse.
29. märts. +5, poolpilves, kõle põhjatuul. Hirmutatakse vastiku talvise nädalaga. Tegelesin veel ümberistutustega. Muuseas mahaleb-kirsipuu liigniiskest kohast aia keskele. Sinna, kus oli must mänd. Too suri siiski ära. Mitmed on imestunud, et kuidas see võimalik on, must mänd ju nii vastupidav?! Ei tea. Ju haigutas mullu samal ajal Eesti kohal osooniauk, mis päikese toimet valeva paksu lume ajal veelgi võimendas. Muide, mahaleb-kirsipuu pungaotsad juba pakatavad rohelist!
Toas aga on plaatanioksad vaasis hiirekõrvul. Võibolla on me pere Eestis ainus, kes praegu toas plaataniokste puhkemist saab nautida?
30. märts. Hommikul -3. Kärdlas ringi käies pani imestama, kui tohutult märtsikellukeseline see linnake ikka on. Aina lumena valevad õiteväljad siin ja seal ning ümberringi, kuniks lausa küllastus neist peale tuleb. See niiske lepametsa linn oma kraavipervede ja õunaaedadega näikse märtsikellukestele üliväga meeldivat. Igatahes jagub neid palju massilisemalt kui lumikellukesi.
Päeval tõusis termomeetri näit +7ni. Veel näikse kevad võidukal sammul edasi rühkivat.
31. märts. Hommikune lörtsisadu. Võrkjad iirised särasid aga ennastunustavalt sellest hoolimata. Erinevalt krookustest ja lumekuppudest ei sulge sibuliirised oma õisi ka halbade ilmadega ega öösiti. Nõnda nad nüüd särasidki otse lumelörtsis.
Tunni-paari pärast lumi sulas ja päike lõi särama. Kevad tuli tagasi. Kasvõi tänaseks. Eks näis, mis homme saab.
