Üks põnev sugukond on ruudilised. Nimi ei ole kuigi inspireeriv? Tegelikult jah, pigem tuleks ruudilised ümber nimetada tsitruseliste sugukonnaks. Lõppude lõpuks pole väike vängelõhnaline poolpõõsas aedruut ju sugukonnale sugugi kõige iseloomulikum, ikka on seda eeskätt tsitrused.

Sidrunipuud ja muud säärased meil väljas muidugi vastu ei pea. Kuid siiski tasuks katsetada Poncirus trifoliata'ga. Vanasti nimetati toda eesti keeles kolmiklehiseks sidrunipuuks ja nüüd ongi ta tõstetud Citrus'e perekonna täieõiguslikuks liikmeks. See Koreast pärinev heitlehine, ent ehtsaid tsitrusvilju kasvatav astlaline puuke taluvat väidetavalt õige krõbedaid miinuskraade. Igatahes viigipuust peaks ta tunduvalt vastupidavam olema.

Esialgu saab Tallinna botaanikaaia ruudiliste osakonnas näha siiski tuntumaid ja külmakindlamaid tegelasi. Nagu korgipuid, humalapuid, aga ka noorukesi astlalisi koldpuid (Zanthoxylum).

Üks mu Kloostrimetsa lemmikuid on pöögiliste (tammeliste) sugukond. Kui pöögid kasvavad seal hästi, siis harilik kastanipuu (Castanea sativa) kõigub tagasi külmudes ikka 2 meetri piiril. Ometi leidub Lätis viljuvaid kastanipuid, üllatavalt hästi edenevad kastanipuud ka Helsingi botaanikaaias. Nii et ärgu tuldagu siin midagi seletama, et Eestis pole kastanipuudel perspektiivi.

Tammedest leidub tavalisi punaseid tammi, Eestis külmakindlaid, ent pea tundmatuid Ida-Aasiast pärit käharaid tammi. On ameeriklasi nagu suureviljaline tamm, kahevärviline tamm ja sindlitamm. Sindlitammi on Kloostrimetsas neli isendit ja eemalt mõjuvad nad pigem kui maguskirsipuude mütakas. Ka lähemalt vaadates ei lähe pilt selgemaks. No kuis saavad ühel väidetaval tammel olla säärased pikad siledad lihtlehed? Tegelikult paljudel igihaljastel troopilistel tammedel ongi ilma hõlmadeta lihtlehed. Heitlehine sindlitamm on üks suurepärane näide USA idaosa külluslikest parasvöötme laialehistest metsadest.

Euroopa tammesid esindab kuueisendiline kivitammesalu. Ehkki põhjapiir Poola rannikul (pluss üks kasvukoht Lõuna-Leedus), on kivitamm Eestis osutunud igati külmakindlaks. Esmapilgul ei näi ta harilikust tammest erinevat, ent lähemal vaatlusel saab vähemalt kivitamme lehestik plusspunktid omale: suured ja läikivad, korrapäraselt hõlmised.

Väga tähelepanuväärne on seal n-ö kivitammiku serval kahe Lõuna-Euroopa tamme esinemine. Kaua kidunud austria tamm (Quercus cerris) on umbes nii kahe ja poole jala pikuke. Kaua põdes ta, on aga viimaks kasvama otsustanud hakata. Eesti rannikualal võiks see igatepidi ebakorrapäraselt lõhestunud karedate lehtedega tamm ehk perspektiivsekski osutuda. Seevastu karvane tamm (Quercus pubescens) käitub seal kivitammede salu serval jätkuvalt roomava jalase pinnakattetaimena. Karvane tamm on hästi iseloomulik laia- ja igihaljaste metsade üleminekuala puuliik, kasvades nt Põhja-Itaalias segus koos igihalja iilekstammega. Viimane peab meil vastu vaid lumealuse pinnakatjana, kuid karvane tamm peaks põhimõtteliselt siiski kõrgemaks edenema. Muide, karvase tamme üks jäänuklik kasvuala asub suisa Põhja-Poolas, vaid 100 versta Läänemerest.

Veel palju jäi tol oktoobripäeval Tallinna botaanikaaias ette, enamgi aga nägemata. Tuul tõi puhanguna juudapuulehikute poolt magusat karamellilõhna. Muuseas on seal esindatud ka suuremate lehtedega Cercidiphyllum magnifica, kes tänavu suisa ohtralt viljus.

Toredad olid kosuvad lopsaklehised magnooliad ja igasugu väänkasvulised tegelased. Paraku õissaared olla seal vilets kloon, need plaanitakse välja vahetada. Järjepanu külmuvad nad tagasi, isegi soodsamatel aegadel ei küüni vist suurt üle 2 meetri. Samas Saaremaal Audakul sirguvad need lõunaeurooplased juba ilusate noorte puudena. Siiski on õissaare õitsemist Kloostrimetsaski nähtud - kahuseid kreemvalgeid lõhnavaid pahmakaid, mis ei meenuta põrmugi meie harilikku saart.

Möödaminnes jäid ette muuseas ka tšoseeniad (Chosenia arbutifolia). See Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kamtšatkal, Hiinas, Koreas ja Jaapanis leviv kahekojaline liik on pajude sugulane. Keset oktoobrit jättis nende tihe roheline pajulaadne lehestik vägagi meeldiva mulje. Tšoseenia kui väga külmakindel ja samas nägus puu võiks ju haljastuses tuntum olla? Ega teda Lääne haljastuses vist suuremat teatagi.

Enne lahkumist sai põigatud erikaariumi ehk siis kanarbikuliste osakonda. Kui rodod on meil üldteada, siis Kloostrimetsas saab lisaks näha vähem tuntud igihaljaid tegelasi, nagu kobarküüvitsat ja ameerika õisküüvitsat. Esimesed erepunased sügisvärvid olid ilmunud kenarbikupõõsa võrasse. Taamal rohelise-oranžika-roosakakirjud Schlippenbachi rodod meenutasid aga parukapuid. See Koreast pärinev, kevadel kaunilt õitsev heitlehine rodo on oma perekonnas üks vähenõudlikumaid liike. Nagu kenarbik, peaks ka see kauni sügisvärvusega asalea kuuluma igasse tõsiselt võetavasse rodode kollektsiooni.