Kreeka pähklipuu Foto: Astrid Lepik
Seemnest kasvatatud kreeka pähklipuud on nüüdseks leidnud koha koduaias ning viimase, karmi pakaselise talve kenasti üle elanud.

Kuigi plaan oli puukesed kuskile Lääne-Eestisse kasvama sokutada, ei õnnestunud see mitte. Toas jäi aga neile nii valgust kui ruumi vajaka. Ega muud, kui tuli puuhakatised kesksuvel Tartumaal asuvasse maakodu aeda istutada.

Kuna aias on omajagu ilu- ja viljapuid kasvamas, siis sobiliku koha leidmine polnudki lihtne. Aia alumises osas oleks ruumi olnud, aga seal uputab kevadeti korralikult, vahel uputab ka sügiseti. Liigne vesi viib aga puud kindlale hukule. Ka lääne-põhjakülge avanevas aiaservas oli ruumi, kuid sealtkandist puhuv külm tuul võib ruttu saatuslikuks saada.
Lõpuks leidsin aias koha, mis on lõunakallakuga, avatud päikesele ning kaitstud tuulte eest, ka ei ulatu väljavalitud kohta liigsed veed mu lõunamaistele kaunitaridele kahju tegema.

Puudele tassisin sõelutud kompostimulda, mida jagus nii istutusauku kui multšiks puude ümber. Kuna istutamine jäi kesksuvesse, mil oli kuum ja kuiv, tuli puid regulaarselt ja korralikult kasta. Aga kõigest oli tulu, augustiks olid taimed silmnähtavalt kosunud ning laiutasid oma kauneid lehti.

Talve üleelamiseks mingeid erilisi hookus-pookuseid ei teinud. Juba kolletunud lehtedel aitasin neid ära murdes kiiremini maha langeda, tüve ümber kuhjasin veidi jämedat liiva, katteks läksid kuuseoksad.

Talv paksu lumega tuli nii ruttu, et puudele pääsesin ligi alles kevadel, mil lumi sulamas oli. Puid silmitsedes ei osanud midagi arvata, on teised elus või mitte. Vitsakesed just ei pakatanud elujõust, kuid kergel painutamisel ka ei murdunud. See andis lootust, ju on eluvaim veel sees. Mida kõrgemalt käis päike ja edenes kevad, seda priskemaks muutusid kreekapähklipuude pungad. Puud olid oma esimese karmi talve üle elanud ja pakatasid elujõust.

Mis mu vahvatest puudest edasi saab, näitab aeg, aga hetkel on nad pea 25cm kõrgused ning kasvavad mühinal.