Krookused Foto: Astrid Lepik
Esimesed kevadised õied teevad ikka meele rõõmsaks. On ju kevadet ja kevadlilli nii pikalt oodatud.

Krookused toodi Euroopasse XVIII sajandil Iraanist ja Vahemeremaadest. Kahe sajandi jooksul on krookustest saanud ühed armastatuimad kevadised sibullilled. Populaarsusele on tublisti kaasa aidanud nii varajane õitsemine ja kirkad värvid.

Õitsemist alustavad krookused vahetult peale lume sulamist, tavaliselt jääb õitsemine aprillikuusse. Mida soojem ja päikselisem on see aeg, seda lühemaks jääb õieilu. Enamasti kestab õitseaeg 2-3 nädalat.

Krookused on ka ühed kevadlilledest, mida ei saa tuua tuppa vaasi lõikelilledena. Ja sellest polegi midagi – murus, kiviktaimlas ja peenardel on värvikad lillelaigud niigi piisavalt kaunid.

Krookused on kevadel esimestena õitsvate lillede seas ühed kaunimad sobides kokku enamike varakevadel õitsevate lilledega. Eriti efektsed on krookused siis, kui nad on aeda murusse või peenrale istutatud suurte, vähemalt 15-20 mugulsibulast koosnevate gruppidena,

Safranikrookuseid kasvatatakse safrani (ravimi, värv- ja maitseaine) saamiseks. Viimast toodetakse kuivatatud emakasuudmetest. Iluaianduses kasvatatakse enamasti hübriidseid sorte. Krookuste õievärvus võib olla nii valge, erinevates toonides sinine, violetne, kreemjas või kollane. Lehed, mis ilmuvad enamasti koos õitega või veidi hiljem, on peened ja kitsad.

Krookused ei nõua aiapidajalt palju hoolt.

Parim aeg mugulsibulate hankimiseks on august-september, mil neil on puhkeperiood. Mugulsibulate ostmisel jälgida, et nad oleksid terved ja pringid. Juba kasvu alustanud ning pehmed ja haiged mugulsibulad pole parim valik mahapanekuks.

Maha istutatakse krookused septembris. Kasvukohaks valida päikseline ja kevadel varakult ülessulav ja soojenevkoht. Hästi edenevad krookused päikselistel soojadel püsilillepeenardel, kiviktaimlas, murus ning lehtpuude ja -põõsaste all. Jahedas ja liialt varjulises kohas krookuse õied ei avane. Ka ei meeldi krookustele raske, niiske ja liialt happeline muld. Parim on vett hästi läbilaskev ja huumusrikas muld.

Kui muld on raske, tuleks enne mugulsibulate mahaistutamist puistata istutusauku drenaažiks kiht jämedamat liiva, peenemat kruusa vms materjali. Vastasel juhul hukkuvad krookused liigniiskuse tõttu.

Kerges mullas on soovitav mugulsiblad istutada veidi sügavamale (kahekordne mugulsibula suurus) kui raskes mullas.

Kasvatades krookuseid viljakal mullal, kuhu on lisatud ka kompostimulda, pole täiendav väetamine vajalik. Rohke lämmastikuga väetamine pole krookuste jaoks, küll aga vajavad õied fosforit, talvitumiseks tervete ja tugevate mugulsibulate moodustamiseks vajavad krookused aga kaaliumväetiseid.

Krookused on võrdlemisi talvekindlad, seetõttu ei vaja nad ka spetsiaalset talvekatet. Et säiliks rohke õitsemine, võib krookuseid samal kohal kasvatada 3-4 aastat. Liialt pikalt samal kohal kasvatades väheneb õitsemine ning õied muutuvad väikeseks. Mugulsibulad kaevatakse välja siis, kui lehed on kuivanud, so juuni keskel või lõpus. Uuesti maha pannakse septembris.

Refereeritud ajakirjast: Дом, сад, огород