Jõulupühade aegu olid internetiväljaannetes galeriid õitsvatest roosidest, aga ka priimulatest ning kukeharjadest. Peenramaalt võis veel korjata viimaseid sügisande ja maitsetaimigi. See kõik aga tähendab, et taimed ja nende tavapärane elutsükkel, kus nad end sügisel ilmade jahenedes talveks ette valmistama hakkavad, on soojenenud ilmastikuoludest tingitult tugevasti häiritud.

Selliseid taimi oleks olnud parem õigele teele suunata juba sügisel. Näiteks rooside sügisene tagasilõikus aitab nende rohelistel vartel puituda. Vähetähtis pole ka see, et igasugune õitsemine võtab taimelt energiat ning talve hakul peaks tekkinud õiepungad kindlasti eemaldama, et taim saaks võimalikult palju ressurssi suunata talvitumiseks valmistumisele isegi siis, kui ilmastik seda veel ette ei näe.

Ka püsilillede puhul on tihti abiks pealsete äralõikamine. Suurepärane nipp taimede talvitumise soodustamiseks on neile õigel ajal ehk siis hiljemalt septembri alguses lämmastikuvaba sügisväetist pakkuda. Samuti tuleks sügisel hoiduda orgaanilisest väetamisest, kuna nii sõnnik, kanakaka kui ka näiteks väetamiseks kasutatav nõgeseleotis sisaldavad taimede roheliste osade kasvu ergutavat lämmastikku.

Mida taimede kaitsmiseks teha?

Kui ka märkimisväärne osa eelnenust on seni jäänud tähelepanuta, ei maksa ootamatu külma saabudes aiataimi saatuse hoolde jätta. Just nüüd on viimane aeg kõik kriitilise pilguga üle vaadata ja neid aidata kus vähegi võimalik.

Igasugused tagasilõikused on nüüd juba targem kevadeks jätta – suure külmaga või vahetult enne külmaperioodi tehtud lõiked mõjuvad taimedele alati kahjulikult. Pakase saabudes võib näiteks ka püsililledele jäänud haljasmass aidata neil vajalikku soojust säilitada.

Noorte viljapuude tüvede ümber võib keerutada spetsiaalset jutekangast, mis on saadaval aianduspoodides. Tüvede kaitseks ei ole kasulik pruukida katteloori ega musta värvi kangaid – need soodustavad suuri temperatuurikõikumisi. Kasutada võib ka spetsiaalset pakasekattekangast. Pakasekangast mütsi viljapuudele pähe panna ei soovitata – selline teguviis ei lase neil oma uue kasvukoha ilmastikutingimustega piisavalt harjuda ja võib soodustada liiga varajast õitsemist.

Kui viljapuudel on juba peal paksud õiepungad, tuleb selle aasta saagi kaotusega leppida – need tulevased õied hävitab külm ja kevadel nad enam uuesti õitsema ei hakka. Päästa pole neid õisi praegusel hetkel kuidagi võimalik, jääb üle vaid loota, et puu ise suuremalt kahjustatud ei saa.

Külmaõrnade taimede juurtele võib olenemata liigist kuhjata võra laiuselt paarikümne sentimeetri kõrguses kuiva turvast või poole kõrgema hunniku kuivi puulehti. Hästi aitavad taimejuuri soojas hoida ka näiteks saepuru või kuivad männiokkad. Kõige selle peale võiks lumikatte ootuses panna mõne kuuseoksa, mis langeva lume õhulise vaibana õigesse kohta kinni püüavad. Kui lund ei tule, peab piisama juba olemasolevatest abinõudest. Ning sellisel juhul tuleks püüda vältida talvekatte liigset märgumist.

Kasvama hakanud sibullilled ei pruugi hukkuda

Tulpe ja hüatsinte võib istutada, kuniks labidas veel maasse läheb, kuid kui sibullilled on mulda saanud juba varem ning nüüdseks kasvama hakanud, oleneb nende saatus sellest, kui palju nad on enne külma tulekut jõudnud areneda.

Kui sibullill jõuab õitsema minna ja äkki tuleb suurem külm, saab õis kahjustatud ja uuesti see taim sel kevadel enam õide ei puhke. Kui aga õiepung on veidi paisunud nagu praegu, võib mõnel soojemal kasvukohal lumikellukestel ning võrkiiristel õisi lausa jaanuarikuus näha olla. Kui aga läheb külmemaks, jäävad veel avanemata õiepungad kevadet ootama.

Sibullilledele on parim, kui maapind on parajalt külmunud ja siis tuleb sellele lumi. Kui peakski tulema suurem külm ilma lumeta (–20...−25°), aitab istutuskoha katmine umbes 10 sentimeetri paksuse freesturba kihi või puulehtedega. Pikema lumeta külma ajal vajavad kindlasti kaitset just möödunud sügisel istutatud lillesibulad.

Hea teada

Väga paljusid külmaõrnadeks loetud taimi ei hävitagi tegelikult talvekülm, vaid hoopis liigniiskus ning sooja ja külma pidev vaheldumine. Meie tingimustes on selline talveilm kahjuks tavapärane ja midagi sinna väga parata ei ole. Samas siiski aitab, kui järgida mõnd kasulikku nippi.

* Ärge kunagi katke külmaõrna taime talvekattega enne, kui talv tegelikult kohal on. Talvekatted võib paigaldada, kui välistemperatuur on ööpäevaringselt vähemalt 7 miinuskraadi. Liiga vara kaetud taim hakkab talvekatte all hauduma ning võib veelgi enam kasvama kippuda. Lisaks elavnevad sooja ja niiske talvekatte all nii kahjurid kui ka taimehaigused.

* Kasutage talvekateteks vaid kuiva materjali, ning kui võimalik, ehitage katusealuseid või konstruktsioone, millega otse maha sadav vesi talve eest kaetud taimedelt eemale juhtida.

* Parasniisket või pigem kuivemat keskkonda vajavaid taimi ei tohiks kunagi istutada kohta, kus ükskõik millisel hetkel aastast tekib seisev vesi, või on maapind pikemat aega selline, et sinna peale astumiseks on vaja kummikuid. Sellisel juhul on ikka aegu, kus seal kasvaval taimel on n-ö jalad vees ja niisugustes tingimustes elab talve üle vaid selleks kohastunud veelembene taim.

* Suured temperatuurikõikumised põhjustavad noortel puudel koore lõhenemist, mis võib viia taime hukuni – kasutage probleemi vältimiseks spetsiaalset tüvevalgendit, mis aitab ka soojal kevadpäeval hoida puutüvel praksuvate öökülmadega võrreldes ühtlasemat temperatuuri.

*Valige külmaõrnale taimele võimalikult hea kasvukoht: tuulte eest varjatud, soe ja päikeseline. Õige kasvukoha valik, aitab taimel igasugustes tingimustes paremini vastu pidada.