FOTO: REPRO
Mul kasvavad aias melissid. Paar aastat sain neist head teed keeta. Nüüd aga pole teel enam mingit maitset. Taimed ajavad end laiali. Väikseid taimi aina koristan, kuid ka neilt võetud lehtedest teel ei ole maitset. Kuidas neid siis kasvatada, et head aroomikat teed saada?


Vastab

KADRIN LINNA

Ravim- ja maitsetaimede kasvatamisel on oluline õige agrotehnika, kuid samavõrd tähtis on saagikoristus ja edasine säilitamine.

Kirjutate, et korjate noori taimi – neid, mis isekülvist üles tulnud. See näitab, et lasete taimel vabalt kasvada ega korista saaki õigeaegselt. Õitsemise ajal ja pärast õitsemist taime toimeainete koostis muutub, lõhn ja maitse lähevad ebameeldivaks. Sellepärast on vaja saaki koguda enne õitsemise algust.

Iseasi kui kasvatate sidrunmelissi ehk aedmelissi (Melissa officinalis) meetaimena mesilaste korjemaaks. Siis peaksite teematerjali saamiseks ikkagi mõned taimed 6–8 cm kõrguselt (maapinnast) maha lõikama. Pealegi, nii tehes saate augusti lõpul teise saagi koristada, aga siis peaksite taimele jätma juba kõrgema tüüka, 10–15 cm. Melissile soodsal aastal võite saada isegi kolm saaki, kui pärast esimest lõikust kastate taimi kasvu ergutava nõgeseveega.

Melissi eeterlike õlide sisaldus on tunduvalt väiksem vihmasel ajal. Asja saab veidi parandada, kui pärast sadu ootate ilusa kuiva ilmaga kaks-kolm päeva ning alles seejärel lähete saaki lõikama. Parim aeg lõikamiseks on hommikupoolikul kella 12ni, kui päike on kastemärjad lehed kuivatanud. Südapäevane aeg selleks ei sobi, kuid hiljem alates kella 16st võib eeterlikke õlisid sisaldavat taime jälle lõikama minna.

Korjeks kõlbavad ainult terved, nii haigustest kui ka kahjuritest puutumatud taimed. Need peaksid jõudma pärast koristust juba üks tund hiljem kuivatusrestile. Ka ei tohi taimi koguda paksu lasuna korvi või koguni kilekotti toppida ning jätta neid ka lahtiselt päikese kätte vedelema.

Lõikamisel olge ettevaatlik, lehti ei tohi muljuda, sest muljutud lehed kuivavad pruuniks. Ürditalu perenaine taimeterapeut Tiiu Väinsaar soovitab kuivatada suhteliselt madalal temperatuuril (30°). Taimel kasutatakse lehti ja kogu peenikest ladvaosa. Nii tuleb varred koos lehtedega õhukese kihina kuivama panna ning sel ajal ei tohi taimi segada. Kiirelt kuivatatud lehed peab kohe vartelt eemaldama, alles jätta ainult peenike ladvaosa. Seejuures püüdke lehed terveks jätta, kuna seistes säilitavad nad siis paremini oma hinnalisi omadusi.

Aeglasel kuivatamisel väheses soojuses või hoopis liigses kuumuses kaotab taim rohkelt eeterlikke õlisid ja ühes sellega meeldiva aroomi.

Hästi säilib ürt tumedas õhukindlalt suletavas anumas ning päikesevalguse eest varjatud paigas. Ka võib melissi hoida väikeste annustena sügavkülmas, sest sel juhul säilivad nii peen aroom, maitse kui taimes olevad eeterlikud õlid kõige paremini.

Kasvatamise puhul on vaja teada, et meliss ei talu seisvat vett, aga ka kasvuaegset kuivust. Taimele sobib soe päikesepaisteline, ent keskpäeval poolvarjuline kasvukoht, kus on õhurikas viljakas muld. Väetamisega peate olema tagasihoidlik. Igal kevadel võite anda taimede vahele kuni 5 kg sõnnikukomposti ühe ruutmeetri kohta. Ka mikrokliima mõjutab taime kvaliteeti, näiteks ududerohkes lohus jääb taime eeterlike õlide sisaldus madalaks.

Ühel kohal kasvatatakse teda kuni neli aastat. Vanemad taimed muutuvad külmaõrnaks. Vajadusel võib neid jagamisega noorendada. Noored aastavanused taimed talvituvad kõige paremini.

Esimesel aastal on seemnest kasvanud taime areng aeglane. Võrsumise kiirendamiseks kärpige taimi augusti keskpaigas. Selleks eemaldage ladvaosa umbes 5 cm ulatuses. Niisama noori taimi välja kitkuda pole arukas tegu. Õige koristusküps taim on vähemalt kaheaastane.

Meliss on üks neid väheseid taimi, keda võib kasutada iga päev.