Pernettya mucronata Autor: Tapio Vares
Millegipärast valitseb mind kinnisidee näha koduaias kasvamas võimalikult maasikapuu sarnast tegelast.

Teadupärast need ehtsad maasikapuud meil väljas talve üle ei ela. Ise pole ma küll veel katsetanud, aga vaevalt kaks Euroopa liiki, harilik (Arbutus unedo) ja punane maasikapuu (Arbutus andrachne) erilisi üllatusi pakuvad. Kuid samas kanarbikuliste sugukonnas on mõni teine toredaks aseaineks. Näiteks jaapani õisküüvits (Pieris japonica), kes elab madalate põõsastena edukalt isegi Tartu botaanikaaias.

Lehed on tal küll kitsad, ent valgete kellukate rippkobarad sarnanevad väga ehtsate maasikapuude õisikutele. Kahjuks ei müüda siinmail jaapani õisküüvitsat kusagil. Küll aga harva sorti ‘Forest Flame’, kelle üks esivanem on jaapani õisküüvits, teine aga külmaõrnem kaunis õisküüvits (Pieris formosa), kelle kodumaa asub Ida-Himaalajas. Arvasin, et olen õnnega koos, kui mullu oktoobris ühest Eesti suurest aianduskeskusest selle istikud soetada sain. Eks istutusaeg jäi küll hiliseks, aga talve jooksul lohutasin end: näedsa kui ilusasti paksu lume all on nad peidus, kindlasti talvituvad suuremate kahjudeta!

11. aprillil tuli viimaks ometi ülihilise kevade esimene tõeline sula. Kärsitult kaevusin hange. Prepareerisin paar ‘Forest Flame’ latva välja. Ilusad, enamasti täiesti haljad lehed. Kuid siis sulasid võrsed välja ja avanev pilt oli ehmatav: kaheaastastel võrsetel koor täielikult lahti löönud! Tegemist on seega ilmselgelt lootusetu juhtumiga. Miks ometi tassitakse Eestisse müügiks sisse igasugu suvalist peent sortide kribu-krabu, kui samas sageli perspektiivseid põhiliike ei tooda?!

Niisiis jään endiselt igatsema seda õiget jaapani õisküüvitsat. Ehkki lehtede poolest on mul väga ehe “maasikapuu” juba olemas. See on laialehine kalmia (Kalmia latifolia). Toda Põhja-Ameerika idaosas levivat mitme meetri kõrguseks kasvavat kalmialiiki on Eestis väga raske kuskilt kätte saada. Ometi on tegu üsna vastupidava tegelasega. Väikeste roosade õite pillandus on ilu omaette.

Nüüd aprillis lumest vastu vaatav põõsahakatis meenutas lehestikult väga punast maasikapuud: terve servaga lehekuju üsna sama, tunamullustel lehtedel ääres pisut punakat tooni.

Kanarbikuliste sugukond on väga suur ja mitmepalgeline. Vahelduseks rododele tasub alati sekka istutada kas laialehine või ahtalehine kalmia, ameerika õisküüvits või Walteri kobarküüvits. Need kõik on meil järgi proovitud külmakindlad tegelased. Ka me omamaine küüvits on igati nägus. Oma hõbejate kitsaste lehetedega näeb ta välja nagu lavendel, kes kasvatab väikesi roosasid õiepärle. Ma ise kutsun teda vahel soolavendliks.

Erinevalt lootusetust õisküüvitsast ‘Forest Flame’ näikse hästi olevat esimese põhjamaise talve üle elanud teravatipuline talihali. Heal lapsel öeldakse olevat mitu nime. Ladina keeles kohtab teda võrdselt nii Gaultheria mucronata kui Pernettya mucronata nime all. Varasematel aegadel, eriti herbaarlehtedel, nimetati teda aga koguni Arbutus mucronata’ks. Seega maasikapuu?

Siiski on ta maasikapuust väga erinev. Väikesed igihaljad lehed meenutavad pigem mürdilehti. Ohtrad valged kellukõied loovad kaugelt vaadates aga mulje nagu oleks tegu vahemerelise puiseerika õitsemisega. Sügiseks arenevad õitest aga lillaroosad või valged mahlased mürgised viljapallid, mis oleks kui laenatud lumemarjapõõsalt. Kahjuks on see liik kahekojaline ja viljade tekkimiseks on vaja nii emas- kui isastaime. Kärdla lillepoest sain ma mullu oktoobris vaid viljunud emastaime, kes edasiseks viljumiseks vajaks näiteks sorti ‘Thymifolia’. Aga tore, et säärast haruldast Tšiilist pärit tegelast üldse müügil oli! Enamuse viljapallidest lödistasin sooja novembri jooksul emastaime ümber metsakõdumullale laiali. Vast tärkab imetillukestest pruunidest seemnetest mõni taim? Ehkki kirjandus annab selle liigi külmataluvuseks –15 kraadi, paistab see “tšiili maasikapuu” ehk “tšiili mürt” ehk ametlikus keeles teravatipuline talihali nähtavasti meil üpris lootustandev olema. Kas ta meil aga 4 jala (1,2 m) kõrguseks sirgub nagu mujal pehmema kliimaga aladel, on juba iseküsimus.