Orashein õitseb Juta Lopp
Orasehein on nuhtluseks igale aiapidajale. Kas tõesti on see umbrohi nii võimas, et temast lahti saada polegi võimalik?

Kevadel aknast välja vaadates hakkavad sageli silma sügisel läbi kaevatud marjapõõsaste all tärkavad värsked orasheina võrsed. Ometi sai ju kõik juurikad välja korjatud.

Orasheina kasvama hakkamiseks pole palju vaja. Piisab ühest väikesest risoomijupist, millel on vaid üks pung, ja sellest võib suvega kasvada taim, mille risoomide kogupikkus on ligi 15 meetrit. Soojemas kliimas võib see olla isegi 154 m. Ühe suvega suudab selline taim saavutada leviku diameetriga kuni kolm meetrit. Lisaks jaksavad risoomid tungida läbi väga tugevatest materjalidest. Peenravaiba kiudude vahelt näib lausa võimatu teda kätte saada ja täiesti tavaline on leida orasheina teele jäänud kartul, millest ta on lihtsalt läbi kasvanud.

Arvutustega on leitud, et kui orashein põllul vabalt kasvada saab, viib ta aastas ära taimedele vajalikke toitaineid väga suures koguses: 118 kg lämmastikku, 17 kg fosforit ja kuni 67 kg kaaliumi hektari kohta.

Risoomid ja seemned

Tuleb välja, et lisaks nõksudele, kuidas ellu jääda ja võimalikult palju järglasi anda, on tal ka nõrku külgi. Kui orasheina mürgitada glüfosaatidega (kõikehävitavad umbrohutõrjevahendid), jõuab mürk ka kõige kaugemate osadeni ja kogu taim sureb. Emataim on risoomide kaudu oma järglastega seotud, ja kõike, mida “sööb” ema, saavad ka lapsed.

Ka seemneid annab orashein suhteliselt vähe. Esiteks moodustuvad orasheinal õied siis, kui päev on vähemalt 14 tundi pikk, ja teiseks on ta isesteriilne. See tähendab: et seemned moodustuksid, peab ta saama õietolmu mõnelt teiselt orasheina taimelt. 

Orasheina kasvutsükkel sõltub väga täpselt temperatuuri- ja mullastikuoludest. Tavaliselt hakkavad pärast taime esimese võsu maapinnale ilmumist võsu alusel olevatest sõlmekohtadest kasvama järgmised ning kõige alumised neli punga arenevad risoomideks. Kui muld on väga viljakas ja seal leidub palju lämmastikku, toodavad taimed ohtralt maapealseid võsusid ja maa-aluste risoomide kasv peatub. Sarnane mõju on ka madalal (alla +10°) ja kõrgel temperatuuril (üle +32°) ning päevapikkusel alla 10 tunni. Seega peatab orashein äärmuslikes tingimustes risoomide kasvu ja risoomide otstesse moodustuvad võsud keeravad oma ninad mullast välja. Kui orasheinal on aga hea olla, tegeleb ta peamiselt risoomide kasvatamisega ning varude kogumisega.

Kaval peenravaip

Praegusel ajal kasutatakse aianduses palju peenravaipu ja kilesid, mis aitavad vähendada umbrohtumust. Kuidas käitub orashein siis, kui ta peaks sellisesse lõksu sattuma? Ühe uuringu käigus selgus, et tegelikult häirib see teda küll. 

Kui muld on viljakas, suudavad vabalt kasvavad taimed kasvada suuremaks kui katte alla lõksu jäänud taimed. Nad ei saa kasvatada nii palju võsusid kui tahaks ega jaksa ka nõnda palju varusid soetada. Tuleb aga meeles pidada, et erinevus pole kuigi suur ja taim jääb siiski elujõuliseks. Kui piiravale kattele lisandub ka väheviljakas muld, valib orashein võimaluse jalga lasta. See tähendab, et kattel kasvavad taimed kasvatavad rohkem ja pikemaid risoome. Kui kate eemaldatakse, on mulla all olev risoomide hulk tohutu.

Orasheina risoomid

Mürgid appi

Kõige kiirem ja ilmselt ka tõhusam meetod orasheinast vabanemiseks on kemikaalide kasutamine. Seda tuleks teha siiski vastutustundlikult ja vältida olukordades, kus see ilmtingimata vajalik ei ole. Lisaks tuleb täpselt jälgida koguseid ja soovitatavaid pritsimisaegu, et tööst tõesti kasu oleks. Peamised mürgid, mida praegu orasheina tõrjeks kasutatakse, on järgmised.

1. Roundup, Ouragan ja Glyfos ̶ tegu on süsteemsete ning kõikehävitava toimega mürkidega, mis ei tohi kunagi sattuda kultuurtaimede kasvavatele osadele.

2. Agil – samuti süsteemne mürk, kuid see tapab vaid üheidulehelised taimed, s.t kõik kõrrelised ja sibultaimed. Arvestama peab, et mürgid jäävad ka taimedesse, mida see ei tapa ning seega ei tohi pritsitud taimi toiduks tarvitada enne 30 päeva möödumist.

Pritsimine on tõhusam, kui mürgitatakse kuivi taimi ja kui pärast mürgitamist on vähemalt kaks tundi vihmavaba aega. Taimed peaks pritsimise ajaks olema 3 ̶ 4 lehe faasis või 15 ̶ 25 cm kõrged. Kindlasti ei tohiks maad kaevama või kündma hakata enne, kui pritsimisest on möödas kaks nädalat. Muidu ei pruugi mürk olla jõudnud taime kõige kaugemate osadeni.

Mullaharimine aitab

Kui kemikaalide kasutamist tahate siiski vältida, tuleb meeles pidada, et nii kündmine kui randaalimine soodustavad orasheina paljunemist. Taime pikad risoomid tehakse tükkideks, ja iga tükk, millel pung küljes, hakkab kiiresti kasvama. Sügava künni puhul maetakse risoomid sügavale ja võrsete mullapinnani kasvatamine nõuab suuremat toitainete kulutamist. Sellega on võimalik taimed ära kurnata ning siis kultiveerimise ja äestamisega pikad risoomid mullapinnale tõmmata, kus nad kuivavad ja osaliselt ka kokku kraabitakse. Nii väheneb taimede elujõud ja nende hulka on võimalik põllul vähendada.

Koduaias on muidugi mõistlik kasutada kaevamist, mille käigus tuleks kõik leitud risoomid välja korjata ning kuivatada ja põletada. Lisaks on võimalik umbrohtunud ala hoolikalt valguskindlalt kinni katta. Selleks kasutatakse musta kilet, mis omakorda kaetakse mulla või komposteeruva materjaliga. Seejärel tuleb oodata, millal taime risoomistik hukkub, kuid see võtab aega vähemalt kaks-kolm suve.