Ilus muru taluaias Foto: Raivo Tasso
Juhul kui muru on üldiselt tugev, pole põhjust muretseda, kui sügisel võtabki mõnes kohas sammal võimust: kevadel taandub see pealekasvavate kõrrelise ees peagi.
Varakevadel võib tunduda, et mullusuvine ilus ristikumuru on talvele alla vandunud. Kuid ärge kurvastage – ristikupealsed kaovadki talve jooksul ning ilmuvad taas kevade edenedes.
Valge ristik

Valge ristik on tänuväärne taim, kes oma juurtele kinnitunud mügarbakterite abil jätab lämmastikväetistele kuluva raha muruomaniku tengelpunga alles. Seda muidugi siis, kui ristikul on juba mõni aasta lubatud murus tegutseda ning niitmiseks ja sügisese kerge lehevarise “riisumiseks” on kasutatud multšerniidukit.

Üks 3000 m2 suurune muruplats, mille rajasime kaheksa aastat tagasi 20 cm paksusele rammusale mullapadjale, sai veidi väetist vaid kolm esimest aastat. Teise kasvuaasta suveharjal, s.o juuni lõpul – juuli algul külvasime sisse valget ristikut.

Nüri tera räsib muru

Esimest korda kevadel (ja ka edaspidi) lubage niiduk tööle siis, kui üle kuiva muru kõndides jäävad jalajälgedesse kummargil kõrrekesed. Sedasi on kõige lihtsam teada saada, kas taimik on nii kõrge, et vajab niitmist. Käsiraamatutes toodud kõrgused (nii cm-tes kui tollides) jäävad igapäevaelus ebamääraseks, sest joonlaua 0-punkt ja maapinna joon ei pruugi rihti saada.

Niitma peab nii kõrgelt, et murul säiliks ka rohelist osa, seega julgelt pool lible pikkusest.

Vihmausside üles kantud mullaosakesed, liivakas tolm, oksaraod jms kulutavad metalli sedavõrd, et aeg-ajalt tasub tera masina alt ära võtta ja käiaga teritada. Sagedus sõltub vajadusest: kui tera teeb katsudes näpule veidi haiget, on see piisavalt terav; kui ei, tuleb teritada.
Muruniiduk

Tihti võib märgata murusid, mille pealispind muutub teisel-kolmandal päeval pärast niitmist valkjaks. Lähemal vaatlusel märkate, et liblede otsad pole lõigatud sirgelt, vaid on rebitud. Põhjus: nüri tera. Räsitud pinnalt aga aurub rohkem vett ning surnud osad on ka vastuvõtlikumad haigustele.

Sama teeb kahjuks ka jõhvtrimmer. Selle asemel on targem kasutada noaga trimmerit (sobib ka väiksem võsalõikur).

Niidet pole tark ära viia

Ma ei näe erilist vajadust kogujaga mootorniiduki soetamiseks. Piisavalt sageli niites tekib rohumassi vähem ja lõikmed hekseldatakse vägagi peeneks. Need pudenevad sügavale muruliblede vahele, kaitstes maapinda liigse aurumise eest. Lisaks tagastab niide aineringi kaudu mullale vajalikke mineraalaineid, mis vähendab täiendava mineraalväetise vajadust, parimal juhul pole üldse vaja väetada.

Spikerdame loodusest: mitte keegi ei külva ju väetist metsa või aasale, sügisel oma eluotsa saanud taimeosad kõdunevad ja neist saab toit uuele rohelusele.

Kogemused on õpetanud, et loomuliku aineringe tekitamiseks ning soodustamiseks on ülimalt tõhusa toimega humiinhapped. Nende vesilahust tasub murule pritsida kevadel pärast teist niitmiskorda, ning lisaks suve teisel poolel, kuid mitte jahedal ajal.

Humiinhapped (nt Humistar) on loodusliku päritoluga ega reosta mingilgi kombel keskkonda, nad on mullabakteritele lubatud dopinguks. Poollagunenud muruorgaanika on omakorda sobiv suupoolis vihmaussidele, kes õhustavad oma käikudega juurekamarat ning viivad libled sügavamasse mulda.
Kui olete oma uut muru kolm aastat korralikult väetanud, sinna teisel aastal ristikut külvanud, lõikmed ja puude-põõsaste lehed hekseldatuna maha jätnud ning taimik on ilus ja elujõuline, ei pea muretsema ka mikroelementide puuduse pärast. Seda eriti juhul, kui ümbruskonnas kasvab palju leppi, kaski, mände jm puid, kes õitsemise ajal levitavad suures koguses õietolmu, viimane sisaldab aga mikroelemente.

Aga kui aiavaip pole enam kena roheline ning ilmutab näljatunnuseid, tuleb teda väetisega turgutada. Fosfor ja kaalium on olulised suve teisel poolel, viimane aitab kõigil taimedel kudesid talveks valmis seada.

Meie lõpetame kaaliväetise andmise augusti teisel poolel, sest toitained peavad veel imbuma juurte imavasse vööndisse ning taim peab jõudma nende abil oma füsioloogiat ümber sättida. September, eriti kuu lõpp, jääb sügisväetamiseks küll liiga hiljaks.

Põuda kardab noor muru

Kuivaperioodid ei ole ainult kesksuvel, need võivad meid tabada muulgi ajal. Ohtlikum ongi sügispõud, mis ei lase taimedel talveks korralikult valmistuda.

Muru tervist võivad kahjustada kõige rohkem kolme esimese aasta põuailmad. Hiljem, kui juured on juba sügavamale tunginud, pole vaja enam eriti karta.

Jälgige ametlikke ilmaennustusi, et enne prognoositavat põuda jõuaks muru pikemaks kasvada. Mida kõrgem on muru vihmavaesel ajal, seda suurem on lehepind, mis öist kastet kinni püüab. Võrrelge hommikust kastemärga muru palja mullapinnaga! Enne põuda ega ka selle ajal pole mõistlik muru niita.

Noort muru peate põua ajal kindlasti vihmutama. Mitmeaastase muruvaiba pärast ei maksa aga liigselt põdeda: kui see ongi vähem või rohkem kolletunud, siis väiksemgi kogus vihma teeb imet ja rohelus taastub kiiresti.

Pisiremont on loomulik

Kui mainida klientidele sõna “mururemont”, ehmatab see nad esialgu üsna tõsiseks. Aga muru remontimine on vägagi normaalne toiming, mida olenevalt vajadusest võib hakata tegema juba teisel aastal pärast rajamist. 

Parandamist vajav muru

Pean silmas mikrolohkude täitmist liiva või liivaka mullaga. Muld pole betoon, mille pealispind ei vaju. Tekkinud lohukeste täitmist on tark alustada võimalikult vara: nii aastaajaliselt – varakevadel enne esimest niitmist, kui taimik on veel madal ning lohud hästi märgatavad – kui ka ealiselt (kas või teisel aastal).

Jälgige, et katet poleks rohkem kui 1,5–2 cm, kuna paksemast ei kasva murutaimed läbi. Kui lohukesed on vajunud aga juba 5–10 aastat ning on sügavamad, siis ei aita muu, kui külvata lisatud mullale muruseemet.

Võõrad murus

Aastaaegadest mittehoolivad umbrohud ei jäta aeda ja muru iialgi rahule. Nende vastu aitab vaid püsiv partisanisõda, vastasel juhul on vaenlase vallutused liiga ulatuslikud.

Meie arsenalis on mitmesuguseid relvi. Umbrohunapsikut on hea kasutada kuivemal ajal võilillede, teelehtede, humal-lutserni jms vastu. Üsna hästi mõjub, kui panna sõrmeotsatäis kangemat väetist (nt ammooniumnitraat) lehekodariku keskele: väetis kõrvetab taime ja samas väetab niiskusega laiali valgudes muru. Selle meetodi korral tuleb küll paar nädalat taluda tumerohelisi laigukesi muruvaibas. 

Ilus muru nõuab hoolt

Lausumbrohtunud ala võib kuumaga katta pikemaks ajaks aknaklaasi või (musta) kilega, mille all taimed surnuks hauduvad. Mürke ärge kasutage, kuigi Roundup ja selle analoogid jätavad alles samuti “põletatud maa”. Võilille ja teised kaheidulehelised umbrohud tapab Starane (hävitab kahjuks ka ristiku).