Kuldsõstar - kaunis dekoratiiv- ja hea marjataim

Euroopasse toodi kuldsõstar (Ribes aureum) juba 18. sajandil ja on siin levinud kui vastupidav ja vähenõudlik dekoratiivliik. Marjakultuurina pole ta erilist tähelepanu pälvinud.

Kuldsõstrast kui dekoratiivliigist hakati Eestiski rääkima alles 20. sajandi esimesel poolel. Dekoratiivseks teeb kuldsõstra tema läikiv lehestik, mis sügisel muutub punakas-ruskeks ja muidugi põõsa kevadine rikkalik õitsemine.

Kuldsõstar on umbes 2-2,5 m kõrgune laiuva võraga põõsas. Noored võrsed on helerohelised, hiljem punakaspruunid ja karvakestega kaetud. Lehed enamasti kolmehõlmalised, kuni 5 cm pikad ja tömbi jämedahambulise servaga. Väliselt meenutavad lehed suurt karusmarjalehte.

Õied on torujad, 1,5-2 cm pikad, kollased ning koondunud 3-7 cm pikkustesse kobaratesse. Kroonlehed lühikesed. Õitsemine toimub mai teisel poolel ja kestab 2-3 nädalat. Vanemad oksad õitsevad kauem kui nooremad. Õied lõhnavad ja neid tolmeldavad eeskätt kimalased, harvem mesilased.

Viljad tekivad ainult vanematel okstel. Valmivad viljad augusti jooksul ja kalduvad mõnel vormil varisema. Viljade värvus on enamasti must, ent esineb ka pruunika, punase ja kollaseviljalisi sorte.

Vilja maitse on meeldivalt magushapu - parem kui mustal sõstral ja karusmarjal. Põõsa saagikus aastate lõikes ei ole stabiilne, mõnest kg-st põõsa kohta kuni saagi täieliku puudumiseni. Saagikus oleneb suuresti õitsemisaja ilmadest kevadel.

Ahvatlevaks teeb kuldsõstra tema talvekindlus. Kuna kuldsõstra puhkeperioodi sügavfaas on väga pikk, siis ei ohusta teda isegi talvel korduvad sulailmad. Kuldsõstar võib vabalt taluda temperatuurilangust talvel kuni -35 kraadini. Ka on kuldsõstar väga vastupidav haigustele ja kahjuritele. Ainult mõnel aastal ja mõne vormi juures võib esineda vähest jahukastet lehtedel ning harva ka närbumistõde.

Allikas: Robert Piir "Vähetuntud marjad aias"