Kuigi viburniini pole lodjapuumarjades palju, ei tohiks neid põõsalt otse suhu noppida, küll aga võib neist valmistada mitmesuguseid hoidiseid.

Hariliku lodjapuu (Viburnum opulus) nimi ütleb vanemale inimesele vähe. Rahvakeeli tuntakse teda teisiti: loidap, pitsipuu, õisakas, õitspuu, leivamari, mürgimari, hullukoeramari jne. Üle saja rahvapärase nimetuse kõnelevad taime laialdasest tundmisest ja kasutamisest juba vaarvanemate ajal. Värvikad lodjapuumarjad on hea konservant.

Lodjapuu on kaunis õitsemise ajal. Valges pitsirüüs põõsake sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi.

Harilik lodjapuu kasvab niisketel metsaservadel, varjulistes metsades, veekogude lähedal, kuid lepib hästi ka vähema veega (loopealsed, põhjarannik, okasmets) ja kasvab uljalt isegi tööstuslinnas, trotsides suitsu ja mürgiseid gaase.

Looduslik sõber

Lodjapuu on looduses üks sadadest sõpradest, kes võib inimest aidata. Mõned peavad lodjapuud mürgiseks, inimesele söögikõlbmatuks, kuid õigesti tarvitades ta seda pole. Lodjapuude 200-liigilises perekonnas leidub küll ka mürgiseid, mis tekitavad kõhuvalu ja seedehäireid.

Marjades leidub eriti rohkesti C-vitamiini ja invertsuhkrut (fruktoosi ja glükoosi segu), lisaks orgaanilisi happeid, parkaineid, pektiinaineid, karotiini, fütontsiide, eeterikku õli, viburniini, bioaktiivseid aineid jpm.

Koores leidub vaikaineid, K-vitamiini, karotiini, mõruainet viburniini, fütontsiide jm.

Ravib mitut tõbe

Ravimina kasutatakse hariliku lodjapuu okste ja võsude koort, noori võsusid, õisi ja marju. Koort tuleks koguda varakevadel mahlajooksu ajal, marju sügisel, kui need on küpsed.

Lodjapuu preparaatidel on verejooksu peatav, põletikuvastane ja valuvaigistav toime. Need tõstavad lihaste toonust, mõjuvad krambivastaselt, valuvaigisti ja rahustina. Preparaadid on mõjusad seedesüsteemi ja südamehaiguste puhul, tursete, neuroosi, neurasteenia ja kurnatuse korral, aga ka köha, bronhiidi ja kopsupõletiku ravimisel.

Ravimiseks tehakse teed ning tõmmiseid vee ja alkoholiga. Kasutatakse ka mahla ja hoidiseid.

Tee kuivatatud marjadest on hea vitamiiniallikas. Moos eriti meega ja segus pihlakatega oli juba vaarvanemate köha- ja külmetushaiguste rohi, eriti koos kuuma teega.

Marjadest võib valmistada kisselli, mahla, tarretist, kompotti, keedist, raviveini. Marju võib lisada liha- ja kalapirukate, rukkileiva täidisesse, suppidele, kastmetele, ühepajatoidule keetmise lõpus.

Kosutab ja säilitab

Lodjapuu marjadest võite valmistada moosi nagu teistestki marjadest. Luuviljalised seemned tuleb enne keetmist eemaldada. Selleks suruge viljaliha läbi sõela. Moosipurke pole vaja õhukindlalt sulgeda, sest lodjapuu on tugev konservant.

Marju võib lisada halvasti säilivatele ja pehmemaitselistest taimedest hoidistele nagu õun, pirn, mage sõstar, rabarber, kõrvits, kurk, melon, peet jms, mis säilivad siis paremini. Samas annab lodjapuu hoidistele värviilu. Hoidised ainult lodjapuu marjadest võivad harjumatutele inimestele algul tunduda isesugusena, isegi mitte meeldida.

Koos lodjapuu marjadega on sobiv kasutada pihlaka, kukerpuu või pooppuu marju, võilille või põdrakanepi juuri jms. Need täiendavad üksteist. Väga meeldiva maitsega on pihlaka-lodjapuumarjade marmelaad.

Lodjapuu mahl (suhkruga) on väga meeldiv, eriti segus pihlaka, kukerpuu, mariõunaga. See säilib hästi, sobib kokteilide, morsside, jookide, suppide maitsestamiseks, tortide immutamiseks jne.

Mahlast saab ka ilusat telliskivipunast toiduvärvi.

Moosile lodjapuumarjadest kaas

Kui soovite moosi säilitada ilma liigse suhkru, sünteetiliste konservantide ja õhukindla kaaneta, võite valmistada sellele lodjapuumarjamoosist kaane.

Valage valmiskeedetud tuline moos tulisesse purki. Kallake see üle lodjapuumarjadest valmistatud moosiga (suhkur 1:1) 1–2 cm paksuse kihina. Katke pärgamendist kettaga, nii et õhutühimikke vahele ei jääks.