Linnuvaatlus aias
Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud talvisel aialinnuvaatlusel 29.–30. jaanuaril võis osaleda igaüks, tehes seda just talle sobivas paigas, enda valitud tunni aja jooksul. Ornitoloogiaühingu kodulehel oli kirjas, kuidas seda läbi viia ja algajale linnusõbrale ka pildid lindudest, keda aias sagemini kohata võib.
Enda jaoks olin vaatluse mugavaks teinud sellega, et juba talve algul seadsin akna taha sisse lindude toitmise koha. Õunapuu küljes ripuvad rasvapallid, puu alla olen visanud päevalilleseemneid ja muid teri.
Kell on 11 ja vaatlus algab.
Ilm on tuuline, suisa tuisune, kas linnud üldse kohale tulevad? Aga seal nad on: üks rasvatihene ja teine seltsiks. Riputavad ennast rasvapallide külge rasvatihastele üldtuntud viisil.
Aga kes see on? Tihastest tublisti suurem, kujult nagu musträstas, aga neid kohtab talvel enamasti mustakuuelise ja kollasenokalisena. Kuid see on üleni tumepruun. Musträstas on ta aga siiski, lihtsalt emane. Musträstast peetakse rändlinnuks, siiski jääb neid ka üha rohkem talveks kohale. Eeskätt asulatesse, kus neil on lihtsam toitu leida.
Ja nüüd tulevad varblased. On need kodu- või põldvarblased, kes neist nii täpselt aru saab. Ei, ikka põldvarblased, põskedel ju mustad laigud.
Äkitselt saabub terve parv tiivulisi, peatub hetkeks õunapuuokstel ja siis kohe vurinal maha kambakesi seemnete kallale. Selja pealt samblarohelised, tiiva juures kollane triip. Talvikesed on rohekad linnud, kes liiguvad parvena ja toituvad maas.
Need aga on siiski rohevindid, kes “Linnuelu aabitsa” andmeil on talvel aias harvad külalised, kuid kui tulevad, siis salgana, vallutades toidumaja ja peremehetsedes mahapudenenud kraami juures. Nende ülbus olla lausa kurikuulus! Aga peki kallale need linnud ei tiku, vaid söövad seemeid.
Aga nüüd! Vurr! lendavad kõik linnud ära. Kas hirmutas neid tuulehoog või tegin ise mõne järsema liigutuse.
Kuid möödub mõni hetk ja linnud hakkavad tagasi saabuma. Kõigepealt üks-kaks tihast justkui maad kuulama. Ja siis teised riburada järel, rohevindid ikka parvena.
Ja nii iga kord. Ikka on tihased need, kes esimesena naasevad. Aga eks ole ju neil lindudel leitud ka uudishimugeen.
Kuid kes need on? Kahe-, kolme-, lausa neljakesi. Kuigi rohevinti on võrreldud papagoiga, on mulle kohalikest lindudest sellena alati kõige rohkem tundunud hoopis ohakalind oma puna-valge-kollase-musta-beežikirju sulestikuga. Ehkki põhjamaa lindude kohta lausa uskumatult kirevad, on nad nii tagasihoidlikud, et märkad neid alles siis, kui spetsiaalselt jälgima hakkad. Minu teadlik esmakohtumine nendega leidis aset tänavu suvel peenramaal linde pildistades.
Urvalindki on tegelane, kelle ilu märkad alles siis, kui silmitsema jääd. Punane laup, kollane nokk, isalinnul ka roosa rind. Ka tema on otsustanud täna minu vaatluspunktist läbi lennata ja seemneid maitsta.
Ja ongi tund täis. Liigid, keda kohtasin: rasvatihane, põldvarblane, musträstas, rohevint, ohakalind, urvalind. Eesti Ornitoloogiaühingu andmeil kuuluvad need kõik sageli meie aedades kohatavate liikide hulka, seega küllap võite neid ka oma aias trehvata.
Linnuvaatlusel ja loo kirjutamisel on kasutatud Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehe ja sama ühingu välja antud raamatu “Linnuelu aabits. Talvised aialinnud” (2010) abi.
