Kui lodjapuu lamedas õisikus ümbritsevad suured steriilsed ehk viljatud õied õisiku keskel olevaid väikesi kreemikasvalgeid õisi, siis lumepallil on kõik õied steriilsed. Lumepall ei kanna marju, lodjapuu on aga mõnel sügisel punastest marjadest lausa lookas.

Marjajahust saab häid pirukaid

Lodjapuu on hinnatud marjataim Venemaal ja Valgevenes. Ka meil võib septembri lõpul Narva või Jõhvi turul näha lodjapuumarju müüvaid mutikesi. Kui nendega juttu teha, selgub, et inimesed ostavad marju ravi otstarbel. (Enamasti kasutatakse raviks küll lodjapuu koort.)

Ehtsaid vanaaegseid lodjapuumarjadest pirukaid osatavat Venemaal teha veel vaid Kaluuga ja Smolenski ümbruses. Kõigepealt marjad kuivatatakse ja jahvatatakse. Marjajahu segatakse keeva veega püreeks, mis lisatakse suhkruta tehtud rukkijahutainasse. Sellest vormitakse paksud kakud. Küpselt on need värske lodjapuulõhna ja -maitsega.

Tuntud on ka mitut sorti lodjapuumarjadest moosid-joogid ning Vene ahjus pikkamööda valmiv kulaga, millel arvatakse olevat mitmeid raviomadusi.

Marju korjatakse metsikult kasvavatelt põõsastelt, aga on aretatud ka hulk suuremate ja mahedamaitseliste marjadega sorte, millel peaaegu puudub lodjapuule iseloomulik kirbe maik. Mitu sellist sorti on aretatud Ukrainas ja Venemaal, ka lätlased on aretustöös kätt proovinud. Ilusate suurte marjadega on näiteks ‘Pūres Lielaugļu’, aga saagikaim on ‘Krasnaja Grozd’, mis annab põõsalt kümmekond kilo saaki.

Iluaianduses hinnatakse peale lumepalli lodjapuu valgekirjude lehtedega aretisi ja tumekollast, puhkedes pronksikarva sorti ‘Aureum’. Omapärane on ka kollaseviljaline ‘Xanthocarpum’.

Lodjapuu perekonna teistest liikidest on meil kõige levinum villane lodjapuu (V. lantana). See hallikate ovaalsete lehtedega ja suurte valkjate õiekobaratega põõsas laseb ennast ka hekiks pügada, kuigi ei õitse siis nii kenasti. Villase lodjapuu mustad viljad ei ole söödavad.

Lihtne paljundada

Harilikku lodjapuud ja tema sorte on lihtne paljundada haljaspistikutega. Need lõigatakse kahe pungapaariga, ergutatakse kasvustimulaatoriga ja juurutatakse pistikulavas. Paari haljaspistiku juurutamiseks läheb tarvis ainult suuremat plastpudelit või klaaspurki.

Pistoksad juurduvad natuke halvemini, neid tehakse varakevadel üheaastastest võrsetest. Aga võrse võib ka lookvõrsikuks maha painutada ja mullaga katta. Ainuke suurem mure on siis jälgida, et muld kuival ajal läbi ei kuivaks. Lodjapuu on nii elujõuline, et vanemate põõsaste mahakooldunud oksad võtavad ilma inimese abitagi juured alla.