01.05.2017, 00:00
Lõokannus – kevadine tuhkatriinu
Lõokannused on teenimatult jäänud teiste kevadlillede varju. Ometi vääriks need väikesed isevärki õitega taimed sootuks laiemat tuntust.
FOTO:
Varakevaditi puhkevad metsaservades ja parkides sinilillede ja ülaste kõrval ka lõokannused. Nende ilu jääb sageli erksamavärviliste kaaslaste varju, kuid ometi moodustavad lõokannused maalilisi roosakaslillasid värvilaike. Nende ilu on üürike: kasvuperiood kestab ainult poolteist kuni kaks kuud. Nad õitsevad aprillis või mais, seemned valmivad juuniks. Seejärel taim kuivab ning järgneb suvine puhkeperiood. Enamus neist on risoomidega püsikud ja ühe- või kaheaastased taimed. Veerand lõokannuseliikidest on aga mugulatega ja just neid ma tutvustangi. Lõokannustel on omanäoline, üsna pika kannusega õis, millel on neli kroonlehte. Kaks suuremat – ülemine ja alumine –, annavad õiele huulja kuju. Ülemine kroonleht on kannusega, mis on igal liigil isesuguse pikkuse ja kujuga. Kannusesse ulatub meenääre, mille nektar meelitab ligi õisi tolmeldavaid kimalasi. Laieneva servaga pauna meenutav alumine kroonleht on heaks maandumisplatsiks õisi tolmeldavatele putukatele. Kaks külgmist õielehte on pisikesed ja tipust liitunud, kaitsmaks emakat ja tolmukaid.