Puuke muudkui kosus ja kasus. Tulevikule mõeldes pidin ta elektriliini alt eemale kolima. Ta sirgus aina kõrgemaks, mistõttu üha suuremat ettevõtmist nõudis kuuseokstest püstkoja ehitamine. 2005. aasta külma märtsi päike pääses okstesõrestikust siiski läbi, kõrvetades surnuks alumisi oksi. Läksin üle varjukangaga katmisele ja nii pääses ta veel karmimast 2006. aasta märtsist täiesti vigastusteta.

Tuleb välja, et külma tema ei karda, ainult kevadtalviseid päikesepõletusi. Puu jätkas sirgumist. Rääkisin kõigile vaimustunult, kui vägev külmakindel vahemere küpress mul on – vaata ja imesta! Paraku muutus puu kasvades aina imelikumaks. Esialgu lohutasin end, et küllap ta peagi “õigeks käänab”. Kuid ta ei teinud seda teps mitte. Korraliku küpressi kohta jäi võra liiga hõredaks, võrsed ümarate asemel pigem täitsa lapikud. Nagu hoopis mingi elupuu… Kuid kes see enne säärast kummalist peenevõrselist elupuud näinud on?! Kellega küll tegu?

Mullu, kui kahtlused eriti tugevaks kippusid minema, koitis tõehetk: puu kasvatas esimesed käbid. Üldsegi mitte küpressile omaselt suured ümarad, vaid üsna väheldased kribulad. Einoh, loomulikult, kus mu silmad enne olid – see on ju pesueht ida-elupuu!

Kahju oli n-ö küpressist loobuda, ent ka ida-elupuu osutus väga eriliseks harulduseks. Ida-elupuu (Thuja orientalis, ka Biota orientalis, Platycladus orientalis) olla Eestis kasvatamiseks lootusetult külmaõrn. Netis sisse toksitud märksõna Thuja orientalis teatab resoluutselt: see liik pole Eestis kasvanud ja ei hakka ka iialgi kasvama. Hähh, tühi lora, kasvab mis mühiseb! Iseenesest levila järgi otsustades ei peaks ta üldse nii väga hellik olema. Ida-elupuu ehk bioota levib Kaug-Idast Kesk-Aasiani, üks osaareaal on isegi siinpool Kaspia merd, Kaukaasias.

Valides kasvupaika küpressile, selgus, et sarnane koht sobib hästi ka ida-elupuu nõuetega: vett hästi läbi laskev paekruusane nõlv, kuhu suvel tekib kuumav “soojakott” tänu põhjapoolsele kuuriseinale. Ja nõnda tema muudkui kosus, pelgamata talvekülmasid ja suvepõudasid.

Nüüdseks on ida-elupuu mul üle pea kõrgunud ning viljub teist aastat järjest. Mullustest esmaseemnetest ei tärganud küll ühtegi järglast, ju peab tänavu jälle proovima Mitšurinit mängima. Sest võiks ju arvata, et kohalikust seemnest tulevad järglased on veelgi talvekindlamad?

Ida-elupuu on omapärane, hõreda helerohelise võraga puu, kelle loendamatud aedvormid on väga armastatud Euroopa soojemates piirkondades. Küllap kääbusvormid peaksid kaetuna vastu meiegi merelähedastel aladel. Hoopis põnevam on aga muidugi poputada põhiliiki ennast. Paraku kipub see aasta-aastalt aina raskemaks minema. Lattidest püstkoda varjukangaga peab üha kõrgemaid mõõtmeid saavutama, vastavalt puu kasvutungile. Võibolla küllalt vanana pole varjutamist enam vaja? Esialgu ei söanda ma teda siiski veel niisama märtsipäikese hooleks jätta. Sest mine sa tea, äkki on kümnendi kõiki talvi talunud Hiiumaa viljuv ida-elupuu Eestis suisa ainulaadne.