Karulauk Shutterstock
Mulle meeldib külmutatud maitseroheline. Esialgu külmutasin õpetuste järgi tilli ja peterselli veega täidetud kuubikutes, siis kuivalt kimbukestena, mida enne toidule lisamist peab iga kord peenestama. Nüüd jätsin need nõuanded sinnapaika ja saan hoopis lihtsamalt hakkama.

Nimelt lõikan kääridega tilli, mis on pestud ja õhu käes tahendatud, kaussi, siis surun tihedalt suuremasse karpi ning kohe jääkambrisse. Vajadusel võtan karbi välja ja kaabin noaga nii palju kui tarvis, siis panen kaane peale ja tagasi külma.

Samamoodi teen petersellilehtede ja karulauguga. Viimast olen külmutanud alles paaril kevadel, kui kunagi aeda istutatud karulaugutaimed ohtralt paljunema hakkasid. Nendega on ju see häda, et pärast õitsemist kaovad lehed ära, aga kui kord maitse suus, on raske temast loobuda.

Seekord panin peenestatud karulauku nii karpi kui väiksematesse kilekottidesse. Kui on tahtmine karulaugust pestot teha, siis on kotist paras ports võtta, karbist kaabin supi peale.

Nõgeseid olen teadlikult jätnud aianurka tarbeks kasvama. Kohe kui esimesed noored lehed väljas, nopin need ära. Õige varsti tulevad uued, mis jälle ära korjan. Seekord on kolm “niidet” kappi pandud, ainult et nõgesed valan keeva veega üle, jahutan, näpin puhtaks ja siis kilekotiga külmikusse. Talvel on siis turgutusvahend omast käest võtta. Nõgesest on suvel hea teha ka leotist taimede pritsimiseks või juuste loputamiseks.

Karulauku jõuate ehk veel korjata, kui see mõte meeldima hakkas.

LEINI
Läänemaalt