Haige maasikas Foto: Sven Arbet
Maasikad õitsesid kevadel ülirikkalikult, aga marju välja ei kujunenud – kõigest tillukesed tömbid maasikat meenutavad nupsud. Külmakahjustus see ilmselt pole, kuna külmade eest sai taimi kaitstud, ja õielõikaja ka vist mitte. Kas on tegu mingi viirushaigusega?

Kas sellistest taimedest võib vahel asja ka saada? Ostsin taimed paar aastat tagasi turult, sorti ei teatud, öeldi, et on kõrge maasikas Saksamaalt. On küll kõrge maasikas, aga marju pole. Kas sama maa peale võib uued maasikad istutada või äkki kandub oletatav haigus ka uutele taimedele?

Vastab Jaan Mettik

Selle murekirja kõige kahtlasem koht on väljend “sorti ei teatud, öeldi, et on kõrge maasikas Saksamaalt”. See lause võibki olla probleemi võti.

Kõrge maasikas (Fragaria moschata) on Eestigi looduses kasvav kahekojaline maasikaliik, mis on kuni 40 cm kõrgune ning mille õisik ulatub kindlalt üle lehestiku.

Sellel maasikal asuvad emas- ja isasõied eri taimedel. Seega, kui peenrale on sattunud kasvama vaid emas- või isastaimed, polegi saaki loota. Samas on Prantsusmaa aedades kõrget maasikat kasvatatud juba XVII sajandist ja esimene 1576. aastal kasvatada võetud nimeline maasikasort ‘Le Chapiron’ oligi sellest maasikaliigist.

Tänapäeval on kõrge maasika sortide hulgas ka ühekojalisi sorte (‘Askungen’, ‘Capron royal’), kuid enamik on siiski liigile omaselt kahekojalised. ‘Bauwens’ ja ‘Rosea’ on emas-õitega sordid, ‘Cotta’ isasõitega ning sortidel ‘Profumata di Tortona’ ja ‘Kamptal’ on nii emas- kui isastaimi.

Olemas on ka kahekojalised aedmaasika sordid. Neidki ei saa kasvatada üksikult (monokultuurina) – aias peab olema veel mõni teine samal ajal õitsev aedmaasika sort. Sellised on näiteks ‘Edu’ ja ‘Pandora’. Saksamaal on küllalt populaarne samuti tolmuandjat vajav sort ‘Mme Spanske’, mida müüakse ka nimede ‘Mieze Schindler’ ja ‘Strasberry’ all.

Kui probleemi põhjustas mõni selline sort, siis pole tarvis karta, et “haigus” mullaga levib.

Loomulikult ei saa välistada ka seda, et maasikataimed võivad olla haigestunud. Kahjuks puuduvad kirjas aga tuntumate saagita jätvate haiguste tunnused.

Roheõielisuse puhul (tekitajaks viirusele lähedane mükoplasma) kaasnevad lisaks õiepõhjade kuivamisele ja mustaks muutumisele ka väga väikesed rohekad kroonlehed. Õite tupplehed on aga ebanormaalselt suured ning õievarred lühikesed ja paksud.

Viirushaiguse nõialuudsuse korral on aga maasikapuhmad küll kõrged, kuid väga tihedad. Lehevarred on peenikesed, lehed heleda värvusega ning õitsemine jääb enam kui tagasihoidlikuks. Enamasti õieraage ei moodustugi.

Kui saagita jäämise põhjustas üks neist teguritest, on lugu keerulisem. Reeglina loetakse nii roheõielisust kui nõialuudust eelkõige lülijalgsete kahjuritega levivateks haigusteks. Nende peamised siirutajad on maasikalest, lehetäid ja tirdid. Seetõttu peaks eeldusel, et olete hävitanud kõik kahtlased taimed, tohtima sama maasikamaad uuesti kasutada.