Magus lõhn ja hõbedased lehed
Kõige tavalisem on meil Põhja-Ameerikast pärit läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata), mida omal ajal rohkesti paljundati. Ta võib kasvada 3–4 m kõrguseks väikeseks puuks, enamasti jääb meil aga paari meetri kõrguseks põõsaks, mis annab rikkalikult juurevõsu ja levib kiiresti.
Hõbepuu on vähenõudlik ja talub kärpimist. Väikeaeda ta siiski ei sobi, küll aga teeveerde või metsaserva, isegi kuivemale liivasele nõlvakule. Ka mesila läheduses võiks kasvatada hõbepuud, ta on hea meetaim.
Läikival hõbepuul on ilusad hõbehallid lehed. Kellukjad õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad viljad on jahukad ega sünni süüa.
Söödavate ja maitsvate viljadega on aga ahtalehine hõbepuu (E. angustifolia). See liik meenutab välimuselt astelpaju, kasvab samuti põõsa või madala puuna. Kollakaspunased marjad on mahedamad kui astelpajul, kuigi natuke kuivavõitu.
Ahtalehine hõbepuu on ühekojaline, viljumiseks piisab ühest põõsast. Ometi jääb marjasaak väikeseks ka siis, kui istutada aeda mitu põõsast. Meie suved on korraliku marjasaagi saamiseks lihtsalt liiga jahedad.
Ahtalehisest hõbepuust saaks ilusa heki, ta talub kärpimist hästi. Okstel on ka tugevad teravad astlad, nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähenõudlik ja talub hästi põuda. Ta on peale suure läätspuu vist ainus, mis kasvab kuival liivasel pinnasel.
Kahjuks pole see hõbepuu liik meil aga päris külmakindel, mõni üle 30 miinuskraadiga talv külmutab ta maani. Nõnda sobib ta katsetamiseks rohkem läänerannikule ja saartele. Kubjal saime hõbepuu marju proovida kaks aastat, siis tuligi külm talv.
Pärnumaal ja mujal ranna ääres võiks katsetada ka sarik-hõbepuud (E. umbellata). Riias kasvab see igatahes kena põõsana.
Läikivat hõbepuud on kõige lihtsam paljundada juurevõsust, teiste puhul peab tegema sügiskülvi. Aga ka hõbepuude haljaspistikud juurduvad hästi.
