Taime võib pidada põliseks, kui ta on kasvanud kohalikus kliimas kauem kui 50 aastat, kuid selle üle võib alati vaielda. Minu jaoks on põliste taluaia taimede verstapost 1950. aasta. Raske on joont vahele tõmmata, huvitun ikka kõigist taimedest ja iga päev toob midagi uut. Eesti eri piirkondades on levinud erinevad sordid, mõju on avaldanud mullastik ja kliima. Saarte ja Lääne-Eesti vana taluaia taimed erinevad väga palju Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti omadest.

Vanimate taimede loetelu võib venitada päris pikaks, sest mõisnikud tõid ja tellisid oma aedadesse taimi kogu Euroopast. Neist, kes meie kliimas ellu jäid, ongi nüüdseks saanud põlised Eesti taluaia taimed. Esimese hooga meenuvad kohe sirelid, ebajasmiin, pargiroosid (sh kindlasti mairoos ehk näärelehine kibuvits), kõige tuntum hariliku lodjapuu sort ‘Roseum’ ehk ‘Lumepall’.

Peale selle terve hulk püsililli: laialehine kellukas ‘Alba’, pojengid, murtudsüda, päevaliiliad, kukekannus, kurekell, käoking jt. Sibullilledest liiliad, lumikellukesed, märtsikellukesed, püvililled, tulbid, nartsissid, gladioolid. Oma hurmava lõhna ja lihtsa välimusega on minu südame võitnud poeedinartsiss, keda leidub vanades aedades ka topeltõielisena ja kaheõielisena (s.t ühest varrest kasvab välja kaks õit).

Vanaema aias kasvavatest taimedest saad rohkem lugeda igal kuul ilmuvast Maakodu ajakirja artiklisarjast.