Havisabad Foto: Ilmar Saabas
Kui elutuba juba parajat džunglit meenutama hakkas, ei jäänud muud üle, kui tuli tuba taimede pärast laiemaks ehitada.

Minu lapsepõlvekodus Kadriorus ühetoalises korteris oli ainus toalill suur kanaari datlipalm. See täitis kogu toa ülemise osa, ulatudes laua ja voodi kohale. Palm kingiti mu vanematele pulmadeks 1946. aastal. Puu olevat siis olnud kaheksa-aastane ja tal oli kuus lehte.

Aastaid hiljem kolisime linna servale oma majja. Palm oli siis juba kahekümne nelja haruga eksootiline iludus. Palmipuu alla lillelauale ilmusid tasapisi kaktused, aaloed, tsissused, vahalill, alpikannid, kalla, juudihabe. Need toalilled ei puudunud sel ajal ühestki kodust.

Küllap lapsepõlvekodust minu kiindumus toataimede vastu alguse sai. Aastate pärast, juba oma perega Harjumaale elama asudes sain palju taimi kaasa ja soetasin õhinal uusi. Valgust ja ruumi oli nüüd palju. Lillearmastust soosis maast laeni kaheksa ruutmeetri suurune aken elutoas.

Eri aegadel on olnud oma moetaimed. 70–80ndatel oli populaarne difenbahhia. Paar taime said meil sisse sellise kasvujõu, et olid paari aastaga laes kinni.

Kaunitar Lõuna-Aafrikast

Vanim taim pärineb 1976. aasta veebruarist, kui sain kingituseks kahe väikese leherootsuga istiku. Kinkija andis kaasa õpetussõnad: kasta rikkalikult kuni augusti lõpuni kord nädalas, septembrist uue aastani vaid kaks korda kuus, ning küll sa siis nelja-viie aasta pärast näed!

Taimelaps kasvas jõudsalt suuremaks. Pilkupüüdvad olid lihtsad tumerohelised lehedki, kuid õisikuvars, mis ühel suvel ühtäkki ilmus, oli tõeline üllatus. Tugeva lapiku varre tipus ilutses ligi 20 lõheroosat kollaka varjundiga kellukest, mis rõõmustasid meid kuu aega.

Nagu ime oleks sündinud! Nüüd hakkas mind tõsiselt huvitama taime nimi ja päritolu, mida ka kinkija tookord ei teadnud. Õnneks nägi samal aastal trükivalgust Virve Roosti toalilleraamatu täiendatud väljaanne, millest sain teada, et tundmatu kaunitar on pärit Lõuna-Aafrikast ja kannab nime matt-punane kliivia (Clivia miniata).

Kes lõhkus poti?

Mäletan hästi kliivia esimest ümberistutust. Targast raamatust sõrmega järge ajades segasin kokku mätta- ja lavamulla ning liiva (3:2:1). Hoidusin hoolega lihakaid valgeid juuri vigastamast, et lill välja ei läheks.

Kõigi rõõmuks kliivia aina kosus ning kinkis igal suvel juba mitu õisikut.

Kord täitis maja aga tugev klõpsatus, järgnes kolin. Arvasin, et keegi on kivi aknasse heitnud. Käisin maja läbi – aknad kõik terved. Alles teab kui mitmendat korda elutuppa minnes märkasin postamendil suurt pundart valgeid jämedaid juuri nagu üksteise ümber põimunud usse. Suured savipoti killud teiste lillede vahel põrandal.

Kliivia suured lihakad juured olid pressinud poti pooleks! Lähemal vaatlusel ei leidnud ma nende vahelt enam mullakübetki. Sidusin kile ümber juurte, et need ei kuivaks. Järgmisel päeval läksin uut istutusnõu hankima.

Poleks uskunud, et ühes taimes selline hämmastav jõud peitub. Kliivia läbimõõt on nüüdseks poolteist meetrit ehk käte haardeulatus. Hiljuti istutasin ta taas ümber, mis oli nii suure taime puhul paras katsumus.

Soovitan kliiviat kõigile toalillesõpradele – ta on vähenõudlik, kaunis ja tänuväärselt pikaealine.

Tuba tuli laiendada

Minu tubane lilleaed aina suurenes ja haaras enda alla juba kolmandiku elutoast. Abikaasa otsustas luua rohesõpradele paremad tingimused. Rajasime umbes üheksaruutmeetrise väljaehitise, nihutades suurt akent edasi ja tehes juurde kaks väiksemat külgakent.

Elutoas läheb nüüd aste alla lillede juurde. Talveaiaks ja verandaks on seda siiski palju pidada. Uuele ruumiosale tuletas abikaasa naljaga pooleks nime “lillela”, öeldes, et kui on kanala ja magala, siis võib olla ka lillela – lillede ala toas.

Kunagi olid mu suured lemmikud säntpooliad, neid õitses mõnikord korraga üle paarikümne taime. Muudkui võtsin lehekesi ja paljundasin juurde. Praegu on kümmekond sorti, mis pakuvad õieilu märtsist oktoobrini.

Kokku on toataimi üle paarikümne nimetuse ligi viiekümnes potis: draakonipuud, aaloed, flamingolill, kliiviad, havisabad, jõulukaktus, kuld-nõelköis ehk tarsaniköis, tääkliilia, säntpooliad, sulgvõhk, kummipuu, diifenbahhiad, tõlvlehik, kalliisiad, kuukingad jt.

Lapsepõlve meenutuseks ja vanemate mälestuseks soetasin hiljuti noore kanaari-datlipalmi. Tundub, et talle meie juures meeldib.

Moodsa aja taimi

Väga leplik on sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia), mis kasvab ka üsna hämaras. Talvel kastan teda vaid kord kuus.

Üks uuemaid toataimi on endiselt kolleegilt saadud “taskulill”, millest polnud varem kuulnudki. Kirjandust uurides selgus, et see on roio-tradeskantsia (Tradescantia spathacea). Põnev kasvandik on pikkade, pealt tumeroheliste, alt lillakaspunaste lehtedega. Lehekaenalde vahel on teokarbikujulised kõrglehed, mis meenutavad taskuid.

Pärast isa lahkumist hakkas mu vanemate pea 65aastane palm kuivama. Leht läks lehe järel, ja vaatamata ema ponnistustele, hääbus päriselt. Pärast abikaasa surma ei näidanud kliivia viiel aastal ainsatki õit ja alles siis kasvatas ühe õievarre. Varem mõtlesin, et on loomulik, kui mõni taim välja läheb. Kas aga ka lilled leinavad? Usun küll.