Juuli lõpus-augusti alguses kooruvad neist ühtlaselt rohelised vastsed, kes usinasti maiustavad erinevate kapsaste kallal. Röövikute kasvades muutub nende värvus seljapealt tumedamaks ning külgedel ilmuvad kollakad pikivöödid – selliselt jääb röövikutest üsnagi kirju üldmulje.

Kapsaliblika prisketel kirjudel röövikul pole just palju vaenlasi – ei taha neid oma toidulauale kodulinnud ega ka muud sulelised. Kuna kapsas on juuli lõpuks usinasti pead loonud, on keemilise tõrje tegemisega lootusetult hiljaks jäädud.

Et liblikate massilise lendluse ja munemise ajal meelitada neid mujale kui ristõielistele munema, võib kasutada lihtsat võtet. Nimelt, kapsastest kõrgemale pulga otsa tuleks panna poolik munakoor (soovitavalt valge), õõnes pool allapoole. See peaks liblikad meelitama sinna alla munema. Ja nii on hõlbus sealt hiljem kahjurite mune koos munakoortega kokku koguda ja hävitada.

Ilmselt pole kõik liblikad oma mune valmis munakoore alla jätma ja poetavad oma munad ikkagi ristõieliste lehtede alla. Kuna koduaias on taimi vähe, pole nende lehealuste aeg-ajalt ülevaatamaine ja seal olevate kollakate munakogumike hävitamine kuigi suur ettevõtmine. Ning seda ikka korraliku ja kvaliteetse saagi nimel.