Klassikalise Pärisia aia üks eesmärke on keset karmi kõrbe kaost luua killuke korrastatud ja varjulist rohelust.  Shutterstock
Paljud unistavad õnnemaale pääsemisest. Pärslased aga ei oota looduselt armuande ja rajavad oma paradiise ise. Tegelikult on isegi sõna “paradiis” nende välja mõeldud.
Enamasti me ei teadvusta, mida kõike ja kui palju me just Iraanile (või teiste sõnadega – muistsele Pärsiale) võlgneme. Iga kõrgkultuur on jätnud ajalukku oma jälje ja teadmised ning muistsete pärslaste üheks pärandiks maailmale on kindlasti nende aiad. Esimesed suurejoonelised Pärsia aiad rajati juba 600 aastat e.m.a. Kui kirjeldada klassikalist Pärsia aeda, näib see väga lihtne. Reeglina jagavad niisutuskanalid aia neljaks osaks, mis esindavad põhielemente vett ja maad, tuld ja tuult. Aia keskel on tiik, milles sageli ka purskkaev. Tiik on kindlasti korrapärane, sest sümboliseerib maailmakorda ning on enamasti kas kuue- või kaheksanurkne. Samas pole taimestus, mis on küll sümmeetriline, sugugi nii hillitsetud nagu Euroopa korrapärastes parkides.