Lillasid õisi täis raod on meie kliimat arvestades võimas julgustükk, tekitades kauge seose Vahemeremaade juudapuudega. Ja see tugev lõhn, nii ninnakargav, nii mürgine… Näsiniine peamiseks miinuseks ongi kahjuks tema mürgisus. Seetõttu on tema aias kasvatamine, eriti seal, kus väikseid lapsi liigub, üsna ohtlik ettevõtmine. Siiski on ta varakevadise erksa õievärvi andjana meie oludes lausa möödapääsmatu.

Ohutumate tegelaste järgi ringi vaadates jääb pilk pidama eeskätt forsüütiatele. Aprilli teises pooles kollasesse õitepilve lahvatavad forsüütiad on täiesti klass omaette. Kuid nende puhulgi on oma ”aga”.

Tavaliste talvede järel õitsevad nad rikkalikult, ent tänavu on karta forsüütiaõite ikaldumist vist suuremas osas Eestis. Tõsi, pealtnäha on minugi värdforsüütia ‘Golden Bells’ täiesti terve ja puutumata jäänud mitmekordsest 25-kraadisest pakasest. Kuid piisab vaid mõni priske õiepung lahti harutada, kui järjepanu vaatavad neist vastu pruunistunud südamikud. Ainult paksu kaitsva lume all olnud pungades peituvad tervena säilinud kahvatud kollakad õiealgmed.

Nii et kirss-kontpuu (Cornus mas) on ikkagi varakevadisi oksaraage täitva õitemere tekitamisel parim. Sest ta on meil, vähemalt saartel, vist üsna külmakindel. Arvestades kirss-kontpuu lõunamaist päritolu on see suisa imekspandav. Tema kodumaa ulatub Lõuna-Euroopast üle Krimmi ja Väike-Aasia Kaukaasiasse. Ent reeglipärane on ta ka Slovakkia karstunud lubjakivimaastikel, ilmestades sealseid talve järel veel pealtnäha täiesti elutuid alasti hariliku ja kivitamme metsade servi oma õhuliste kollaste värvilaikudega. Kirss-kontpuu meerikkad pisikesed õiesarikad ei ole üksikult võttes üldsegi võrreldavad forsüütia õielopsakusega, kuid nad löövad oma massiga pea sama jahmatavalt.

Kirjanduse andmeil taluvat kirss-kontpuu vabalt kuni -30°c, vaid õiepungad olla hellemad. Nii või teisiti tundub, et tänavuse -25°c ja üldse pika talve peale mu paari aasta eest Nurga puukoolist toodud kirss-kontpuu isegi ei “köhi”. Kõik ta juba sügisel prisked õiepungad jäid talvel kaitsvast lumepiirist kõrgemale, ent sellest polnud vähimatki hullu. Neid ridu jüripäeval kirjutades silmitsen juba nädalajagu poikvel olevaid pungapallikesi, millest piiluvad päiksekuldsed õiealgmed. Esialgu on nood jätkuvalt ettevaatlikud, sest jürikuu teise poole kohta kipub kevad tublisti hilinema. Niisama ettevaatlikud on ka toomingapungade paotuvad rohelised otsad. Mõnel teisel aastal on jüripäev olnud juba vägagi toomingaleheroheline.

Nii et ikka on suurem osa puhkemisest alles ees. Vahest lehekuu alguses võin siiski lõpuks nautida kirss-kontpuu täisverelist õilmitsemist. Ning seejärel tulevad lehed ja pisikesed rohelised “oliivialgmed”, millest sügiseks saavad luuseemnetega hapukad marjad. Lõuna pool on kirss-kontpuu arvestatav viljapuu, tema viljadest tehakse nii keedist kui kompotti kui mahla kui veel hulk muid asju. Muuseas võiks teda nimetada ka liba-oliivipuuks. Robert Piir on oma raamatus “Vähetuntud marjad aias” edasi andnud õpetuse, kuidas kirss-kontpuu rohelistest viljadest valmistada kodumaist oliivide aseainet.

Tjah, päris oliivipuud ei hakka siin Kaug-Põhjas ilmaski väljas kasvama. Ikka tuleb mingeid aseaineid leida. Libaoliive kirss-kontpuult ja laukapuult, hõbejat suvist lehestikku ahtalehiselt hõbepuult. Kuid ka n-ö aseained on omaette igati väärt, et neid aias aukohale sättida. Üks toredaim nende seas on kindlasti kirss-kontpuu, kummaline varakevadel õitsev ning sügiseks söödavaid vilju pakkuv erand kontpuude perekonnas. Oma kodusel lõunamaal kasvab ta heal juhul suisa 10 m kõrgeks ja kahejalase tüveläbimõõduga puuks, ent meil püüab ta kõrge põõsanagi aias pilku. Pealekauba on kirss-kontpuu vähenõudlik, üsna külma- ja põuakindel. Kõige parem, kui muld oleks lubjarikas. Nii nagu Slovakkia karstunud nõlvadel – kui kirss-kontpuu levila põhjapiirilt lähim näide tuua.